Search

Mõistmise sügavam mõõde ehk kuidas teisest inimesest päriselt aru saada?


Ilmselt me kõik oleme ilmselt kogenud olukorda, kus nii väga tahaks kellegagi hästi läbi saada, tunneme soovi, et kõik oleks hästi. Aga mõlemad inimesed näikse istuvat oma mätta otsas ja mitte teist inimest sügavuti mõistvat. Ja see teeb haiget. Ja on kurb. Kuid mul on hea meeldetuletus – sellest on võimalik edasi liikuda. Ja selleks ei pea isegi teise inimesega otseselt rääkima. On ju olukordi, kus see võib tunduda meile ohtlik, võimatu.


Kirjeldan siin tänases artiklis mõnevõrra äärmuslikku juhtumit, mitte kõikide inimeste eludes ei pea nii sügav draamakogemus olema tekkinud, aga ma loodan, et te saate aru, et see on NÄIDE ning igaüks saab ise tunnetada ja vaadelda – mis ja millisel määral need mustrid tema elus aktuaalsed saavad olla. Palun teadvusta, et see artikkel võib sinus üles tõmmata päris mitmeid eri teemasid ja trigerdada nii mõnegi koha aktiivseks, mis veel tervendamist vajaks.


MÕISTMATUSE TAGAMAAD

Tihti hakkab see juba lapsepõlves peale, et vanemad ei mõista last ja lapsed ei mõista oma vanemaid. Lahkhelid viivad südamed lahku, kuigi tegelikult ju tahaks õnnelikku harmoonilist suhtlemist kogeda. Inimesed on HARJUNUD elama eraldatuse teadvuses, vimmas ja sisemises kurbuseookeanis. Mõistmatuse pärast karistatakse teisi inimesi, süüdistatakse, heidetakse maailmale asju ette. Ja seda seepärast, et ei ole õpitud maailma läbi südame vaatama.


Kuidas see eraldatus sünnib?


Sellist sisemist paindumatust nagu jõuga laste kasvatamine aitab meile luua HIRMU-sagedus. Tihti vanemad sunnivad oma lapsi, sest nad KARDAVAD, et kui laps ei allu ühiskonnas valitsevatele (võibolla täiesti ebatervislikele) reeglitele, siis laps ei saa elus hakkama.


Otsitakse vabandusi, kuidas vaba tahet ja eluvoogu suunata, kuni sundimiseni ja kahjuks vahel ka vägivallani välja. Lapsed aga harjuvad, et elu peabki olema kannatuste jada ja nii jätkub haiglast eluviisi soosiv käitumine põlvest põlve. Saades täiskasvanuks, läheb isegi vahel meelest, et selline teguviis on loomuvastane. Ebaloomulikust saab jõhkruse maailm.


Tuleb aru saada, et sellised vanemad suure tõenäosusega kogesid oma vanemate poolt samasugust, või veel õudsemat loomuvastaseks sundimist ja ilmselt nad omast arust, teevad heateo, et sindki sellisesse kohta on tahtnud paigutada. Kui koged elus praegu suuri kannatusi, siis kas on võimalik, et sul on läinud meelest ära, et sa lasid endaga halvasti käituda hirmu pärast ja nüüd täiskasvanuna jätkade enda kohtlemist samasuguse ebaterve suhtumisega?


Muidugi mitte kõik inimesed ei saa sellest lapsepõlvetraumasid. Sõltub väga paljudest asjaoludest, kuidas kujuneb lapse iseloom, mis on eelsoodumused ja millised loomuvastased kogemused endale loomulikuks teeseldakse. Mida teadlikumaks me aga saame ebaloomulikkuse mängudest, mida oleme mänginud, seda vabamaks me saame.


Viisakuse pärast teesklemine, raha pärast enda "prostituudina" müümine, hirmu pärast oma vanematega/elukaaslasega suhtlemine ja kõik sellised masendusse viivad kogemused on harjutud uputama veiniklaasi, suitsetades üritada üle saada, joostakse järele uutel automudelitel, kutsi-mutsi-käekelladel ja millel iganes, et ennast lohutada. See kõik võib viia aga üha suuremasse sisemisse auku, kuna tegelikkuses on ju näha, et see välise ilusa fassaadi ehitamine ei tervenda sisemisi haavasid. Ja kes ilusat välist ei ehita, see üritab ehitada enda elu "paremaks" kui tema vanemad olid – läbi üleolekutunde kasvatamise, see aga toob sisemise jäisuse. Traumadest ülesaamiseks on inimestel väga palju oma mehhanisme, kes kuidas olukorraga hakkama siis üritab saada.


Kui lapsepõlves tekib muster, kus selle asemel, et inimese loomupäraseid andeid ja soove arvestatakse, hakatakse inimesele peale projitseerima oma arvamusi, kuidas see inimene olema peaks, jätkub selline eluhoiak ka täiskasvanutel iseenda suhtes, kuigi ehk ollakse juba ammu vanematekodust välja kolinud. Ja sellised inimesed ei mõista ka oma kaaslasi, sõpru, elukaaslast, paraku ka tihti mitte iseennast.

Sest lapsepõlves mõistmine ning empaatia pole oma juuri saanud alla ajama hakatagi. Seeme on hukkunud enne kasvama hakkamistki. Inimesed kasvavad üles ühiskonnas, kus pole mõistmist, on hukkamõist ja barrikaadide taga istuvad haiget saanud sisemised lapsed.



Lahendus?


On vaja aru saada, kuidas hakata mõistma ennast, teisi, oma elusaatust.

Seda saab luua läbi valukeha neutraliseerimise ja sukeldumise enda sisemise tarkuse juurde. Mõistmine toob rahu. Rahu ja neutraalne rahulik järelepärimine aitab luua mõistmise.


Kui inimene ei räägi läbi südame, on ta kas ründes või kaitsev. Nii ei saa tõde e energia voolata. On pidev boksimatš.