Search

Kes on esimesena?

Mind inspireeris täna kirjutama üks seansi tagasiside. Tsiteerin kirja:

"Olen paanikahäire all kannatav,just enne oli hoog,kui meenusid, panin salvestise mängima ja avastasin,et kui ütlesid,et põlvita enda ees,siis sain aru,et mida ma olen endaga ise teinud. See oli nii,nii valus,mul oli nii kahju enda ees,et ei ole armastanud end südamega. Mu keha ja hing nutsid ja vabanesid, aitäh,et Sa olemas oled. Namaste"

Mõtlesins iis, et vastan juba avalikult läbi selle postituse, kuna usun, et sellele teemale on paljud tegelikult mõelnud.

Esiteks ma tahan kogu südamest tänada, kes enda kogemusi on minuga jaganud ja andnud väge ja voogu, et neid seansse iga nädal teieni tuua. Tuhat tänu!

Aga siis sellest selle nädala seansist. Nagu ikka, siis mu seansid sünnivad kanaldusena. Enamasti on neis aga ka väga kindel struktuur, et seanss oleks võimalikult tasakaalustav ja kenasti oleks tehtud maandus ja energeetiline kaitse, et need oleksid tõeliselt puhtad ja väestavad. Eks iga praktik kasutab oma meetodeid. Minu tööde vundamendiks on ülemaailmselt tunnustatud EMF Tasakaalustamise Tehnika, mida kasutatakse eri maades ka ametlikult taastusravina. Minu intuitsioon ja need ratsionaalsed teadmised kokku loovad justkui kondikava, skeleti, mille ümber siis see valgusmuster saab laskuda, alati iga inimese kõrgeimaks hüvanguks. Seega otsustab inimese enda sisemine tarkus, mida ta parajasti ja mil määral vastu võtab. Mina praktikuna teisi inimesi ei muuda. Igaühe keha tarkus valib, kas jääda samaks, või tulla vibratsiooni tõusuga kaasa.

Selline tehniline arusaamine terviklikkuse väest on olnud minu elus vägagi väestav ja andnud mulle võimaluse ka oma mõistusega mõista, mis toimub tunnetuslikult. Ma usun, et me oleme kõik arenemas ja oma arusaamist sellest maailmast laiendamas, kes kui suure huvi ja põnevusega enda ellu suhtub, on muidugi iseasi. Küll aga olen täheldanud, et väga paljud enesearengu meetodid tegelevad enamasti nö väliste suhetega. Küll tuleb klattida arveid oma vanemate, vanavanemate või partneriga suhetes. Kuidas aga iseenda suhet oma kõrgemasse minasse terviklikul tasandil näha, see on aga pahatihti jäetud teisele kohale või lihtsalt mainitud, et kui tahad teistega paremini läbi saada, siis kõigepealt tervenda iseennast.

See on küll tore, et tervenda iseennast, aga mida see õigupoolest tähendab? Läbides lugematu arvu rännakuid ja tervendusprotsesse, šamanistlikke rituaale ja kõiksuguseid kõssa-mõssa kogunemisi olen jõudnud endas selgele arusaamisele, et tegelikult taandub kõik ühele ja väga lihtsale aspektile – kas ma tunnistan end kui jumalikku, terviklikku ja täiuslikku kõigi oma nö puuduste ja toredustega või mitte. Kui ma end ei tunnista sellisena, siis ma leian alati ja lõputult võimalusi nuriseda, viriseda ja jääda väliste kihtide külge ripendama nagu mingi ohakas riiete küljes. Mida tervendada, parandada, vuntsida ja ümber teha, leiab mõistus lõpmatult. See on nagu mõistuse üks suurepäraseid oskusi – mida rikkalikum on fantaasia, seda külluslikumalt võib leida kogemusi, mis võivad näida nö parandamist vajavad.

Ma ei ütle, et seda teha ei võiks või ei peaks. Ka need on täiuslikud kogemused. Aga nagu ühel hetkel lõpeb meil lasteaed, siis lõpeb algkool, siis lõpeb keskkool ja seejärel kes-teab-mis kool veel, siis samamoodi on see tervendumine nagu üks etappidest, üks viisidest maailma näha, millest ühel hetkel on täiesti loomulik välja kasvada. Mulle väga meeldis, kui ühe õpetaja käest küsiti, kuidas ta nii rahulik saab olla. Ta vastas, et see on väga lihtne, talle lihtsalt ei lähe korda, mis edasi saab. Ta ei öelnud, et see oleks tühine või väärtusetu. Ta lihtsalt ei ole haakunud mitte mingisuguse stsenaariumiga. Ma leian, et see on vägagi tervislik, kuna ootused põhjustavad alati kannatusi. Mitte võib-olla, aga see on juba eos kogemusse sisse kirjutatud. Pole ootust, millele kannatust ei järgneks. Nii kaua, kui on eeldused, kuidas asjad peavad olema, nii kaua on pidevalt valu ja pettumuste oht õhus. Niipea aga kui ootusest lahti lasta, saab tulla igas hetkes just see, mis ongi terviklikkuse lahend sellele olukorrale. On see rõõmustav või õpetlik, igatahes toob ta kogemuse. See on üks selline maailma tajumise korrus. Kõik ei pea asju nii nägema, võib mängida ootuste mängu ka.

Ja see ei tähenda, et soovida ei võiks. Vabalt või ja isegi on väga kasulik, liuua taotlsed, justkui andes eluvankrile korralduse viia järgmisse peatusse. Aga vahel on vägagi vajalik, et saaksime selle, mida tegelikult vajame, selle asemel, mida meeletult nurume ja mis ei ole ehk sellise kasuteguriga nagu oleme lootnud. Üks hea porgand rasvase hamburgeri asemel võib olla kehale kohati palju tervislikum, kuigi mõistus nurub seda. Minu jaoks on see tähendanud, et ma harjutan ennast olema pidevalt algaja teadvuseseisundis. Et võin teha taotlused küll, aga siis asun ka tähelepanelikult jälgima, mis kaardid universum mulle kätte jagab. Viimastel aegadel on jaganud väga võimsaid peegleid, et näeksin ära, mis kohad veel mu enda sees tervendamist vajavad ja kuidas end veelgi hellemalt armastada ehk kuidas panna end esikohale.

Tõepoolest, see on tõeline isekuse õppimine olnud! Seda eriti partnerlussuhetes. Kuna hetkel olen vallaline ja elu on toonud igasugu huvitavaid kandidaate silmapiirile, on mul nüüd olnud võimalus kohe ära tunda, kuskohas ma vanasti oleks ummisjalu lati alt läbi jooksnud. Praegused „õpetajad” mul seda teha ei lase. Olen täheldanud, et mehed kaotavad austuse, kui ma ise enda otsuseid ei austa. Küll aga tundub see kõik mulle nii kummaline, sest aastaid olen ju õppinud, kuidas alati teised endast ette panna, lasta uksest enne, pakkuda toitu enne, jätta ennast alati viimaseks, et kõik teised saaksid, mida nad tahavad. Aga kes siis minu eest hoolitseb, kui ma enda jaoks olemas pole? Mis on sellise käitumise mõte? Kelle jaoks ja miks sellised kombed? Suur igatsus loomulikkuse ja harmoonia järele on mind pannud elule nüüd uue nurga alt vaatama.

Ja see uus vaatenurk pani vaatama mind, et keda ma üldse elus kuulan, kelle sõnu arvesse võtan. Ja nägin, et olen harjunud kõigi teiste arvamuse tõstma enda omast kõrgemale, kui nad minu tegemistest räägivad. Arvates, et teised inimesed näevad mind paremini kui ma ise. Ja siis nagu tuulelipp ühest äärmusest teise. Kui keegi ütles, et hakka muusika cd-d tegema, juba asusin tegema ettevalmistusi, kui keegi kirtsutas nina mu mängimise peale, kui tegin palju vigu, viskasin kitarri nurka. Mõistsin, et nii ei saa rallit sõita, Kus on siis minu enda sisemine selgroog, mina jumalik juhatus? Miks see peaks tulema läbi teiste inimeste ja mitte vankumatult otse mu südamest. Ja siis vaadates enda südamesse, nägin, et olin põlvitanud seal terve maailma ees, ise katkiste räbalate ja tahmase näeoga. Kunagine tuhkatriinu-mängu unistus, et siis tuleb ilus prints, teenin armastuse välja ja saan õnnelikult oma elu Naisena elada. Natuke häbi on mõelda, et sellise mängu välja mõtlesin enda jaoks. Aga noh, mis siis nüüd enam teha. Kuidagi see tüdruk ju tahtis selle olukorra, mis oli nii talumatu lapsepõlves, enda jaoks meeldivamaks muuta. Aga see jäi mustrina enda sisse.

Minu unistus on olnud, et valgustumise teel haarata endaga kaasa nii palju hingi, kes vähegi tahavad sellesse kaasatuse mängu kaasa tulla. Aga siis jäi korraks tahaplaanile, et see elu on ikkagi lõppeks minu enda arengu tee ja mitte teiste tagantlükkamine või meelitamine. Ja vot siinkohal siis jagangi, et ma tunnen, et olen jõudnud elus kohta, kus ma enam ei teagi, kas ja mida üldse jagada. Suur õppimine on toonud teadmise, et kõik ongi sellisena täiuslik nagu on. Jumalik elualge elab igaühes, seega on kõik Jumala väljendused. Kui ma kunagi arvasin, et inimesed on hädas ja vajavad abi, siis nüüd ma tunnen, et olles Jumalik alge Jumalikus mängus, saab ju igaüks juhatust omaenda südamelt. Kui Jumal tahab mäletada, et ta on Jumal, kas ta vajab selleks teise Jumaliku algosakese meeldetuletust või mitte, selles on küsimus.. Võib-olla mängu ilu mõttes jaa, kes teab, mis sel Tarviklikkuse plaanil kõik veel plaanis on..

Aga vot jah, siis ära tundes, et ma olen olnud ja mänginud mingit rolli, mis hakkab end minu jaoks ammendama, siis tahaksin mängida nüüd uut rolli enda elus ja selleks salvestasingi selle seansi, selle valgusmustri, et ma mäletaksin ise ennast panna esiteks esikohale. Sest kui ma ei saa aru, kes põlvitab oma isa ees, oma ema ees, jääb see minu arvates ikkagi selliseks egomänguks. Päriselt vastutuse võtmine on kõigepealt mõistmine, kes ma olen ja austada enda inimlikkus, enda ego koos kõigi hirmude, tabude ja blokeeringutega, alles seejärel vaadelda selles uues teadlikkuses kõiki teisi suhteid ja mängusid. Nähes ja tundes end valguse ookeanina, mis on kõige meie algessents, tajudes seda KOGEMUSLIKULT, on minu soontes voolamas tonnide viisi enam rahu kui seda varasematel aastatel. Ent samas tekib ka küsimus – olgu, oleme valguseookean.. ja mis nüüd edasi saab?

Vot see ongi huvitav.. mis saab edasi, kui keha on täidetud õndsusest ja uutest vibratsioonidest. Praegune kogemus on, et hakkavad tugevasti muutuma tajumeeled. Kõik tundub säravam, selgem, tugevam, ühtsem. Aga kui on häiritud olek, siis on ka see tugevam, kõik ujub pinnale, mida varasemalt oleks saanud varbaga vaiba alla lükata. Näiteks kui et teen hommikul meiki, siis kelle jaoks ma seda teen? Teiste jaoks, et mitte välja näha nagu lapik pannkook hommikul ärgates või enda jaoks, sest see on maagiline enda austamise rituaal? Kui teen trenni, siis kas selleks, et tselluliit läbi pükste popcorni mäena paistma ei hakkaks, või sellepärast, et mulle meeldib iga hommik end päevaks õnnehormoonidega täita. Kas lähen kellelegi appi, et saada paitust ja tänu ja tähelepanu või sellepärast, et siiralt tunnen, et see on minu tee? Kelle sõnumit võtan kuulda, kas nende, kes tänitavad ja õiendavad, et ma pole veel piisav või enda südame, kes ütleb, et Stella, Sa oled puhas armastus? Kas kuulan teda, keda inimesed nimetavad selgeltnägijaks ja minu sisetunne ütleb, et ta lihtsalt hirmutab inimesi ja see hirm viibki need „ettekuulutused” täide? Kuna inimesed investeerivad sellesse energiat ja tänu sellele programmeerivad end sellesse kogemusse. Või kuulan ennast, kes ütleb, et Stella, Sul on see vägi, tühista need nõiasõnad ja saada valgust ja õnnistust kõigile neile, kes on veel ebateadlikud enda sõna jõust?

Kellele annan jõu ja õiguse keerata oma elurooli? Ma olen armastus. Mu roll on olnud armastada inimesi nii palju, et kui keegi ütleb, hakka kunstnikuks, siis armastusest hakkangi. Kui keegi ütleb, hakka õpetajaks, siis hakkangi. Kui ütleb, hakka tegema seda või toda ja see vähegi on elujaatav, siis teengi. Väänduda, painutuda, muutuda, ümber häälestuda.. Oehhhh... Ja siis kui keegi on öelnud, öakk, mis sa matkid teisi, rõve on, millal Sa oma asja tegema hakkad, siis mul on läinud silmad peas suureks nagu alustassid – oma asja, mis asi see veel on? Kui ma olen niivõrd ametis sellega, et üritada kõigi meele järgi olla, siis mis see Oma Asi veel saaks olla? Nii palju kui ma õpetajaid tean, en nad ikka väga palju rääkinud ju sellest, mida nende õpetajad omakorda on neile rääkinud... Kust küll võtta see eeskuju, see õpetaja, kes õpetaks, kuidas omamoodi olla? Iga õpetaja on ikka üritanud muuta enda moodi, tee nii ja tulemus on naa. Terve elu on pidanud tegema teiste moodi. Huvitav, onju? :)

Ja mitte ainult! Lisaks sellele on need korrad, kui ma olen mõelnud, et vot nüüd teen täiesti omamoodi, siis teen asja valmis ja leian nädala aja pärast teise inimese, kes ON JUBA SELLE SAMAMOODI või sarnaselt teinud, see on ajanud ahastusse. Sest kuidas seletada inimestele, et teate, ma mõtlesin selle ise välja?! Kes seda usub? Just olen leiutanud jalgratta ja siis sõidab keegi tänaval sellega vastu ja veel lenksud on veel vahvamalt sätitud kui minu joonisel oli! Õudne :)

Näiteks kunagi oma esimese näituse tegin. Seal