Search

Roosiõis minu südames

Mõnus lau-vihma-päev lausa kutsub mind magnetina naks-naks kirjutama. Mõtlesin, et mis see võiks olla, mida tahaksin täna maailmale kinkida. Ühe roosiõiekujulise tunde kingiks päris kindlasti. Kas sel on ka okkad.. kes seda teab, kes tahab, leiab ju neid igalt poolt. Aga mis oleks, kui tänane lugu oleks üks soe ja pehme pai. Avagu see paitus meie südamed sügavale äratundmisele.

Ära tunda, kuidas olla, taibata, mismoodi miskit teha, et see ka toimiks, on tarvis mõnikord meil seda teada. Ja siis katsetada. Siis saab sellest elutarkus palja teooria asemel. Et on olnud põnevaid kogemusi inimestel, on postkasti tulnud ka küsimusi, et mille kohta tahaks blogis lugeda. Üks küsimus oli selline, et kui see oleks kala, siis selle teadvuseookeanist välja õngitsemine oleks sama hea, kui püüda kinni üks hiigelräim, kes on terve maailma alla neelanud. Ehk küsimus – kuidas armastada? Usun, et see on umbes ainuke küsimus, millele on kõik vastused õiged. Kuna kõik koosneb sellest. Aga kui spetsiifilisemalt vaadelda ja arutleda, kuidas südame energiat, hoolivust oma ellu tuua, saan jagada seda, mismoodi just ise olen seda õppinud tegema. Ja mitte ainult teoorias, aga rakendanud ka praktikasse.

Tsiteerin üht oma toredat õpetajat Sahajanandat (see on üldse mu üks kõige lemmikumaid lauseid maailmas): täna räägime armastusest. Vaatleme, tunnetame, mõtiskleme. Mina hakkasin selle sõna tähendusele inimese keeles seletust otsima, kui asusin looma Maagilise Reiki õppematerjale. On olnud suur rõõm ja au neid teadmisi sadade inimestega juba jagada ja veelgi toredam, et huvi kasvab. Inimesi huvitab, mil moel iseennast korrastada, hoida tasakaalus ja armastuse energiaga kooskõlas. Elutee on mind nii helgelt ja heldelt juhatanud erinevate meetodite, tehnikate, joogastiilide, meditatsiooni-koolkondade õpiradadele, kohtunud fantastiliste õpetajatega, ning mida enam olen õppinud, seda enam ma olen aru saanud, et päeva lõpuks räägivad enamus neist ühest ja samast teemast – kuidas saavutada ühtsus, üksolemine, terviklikkus, valgustatus, vaimustusega täidetud elu.

Ja siinkohal ma tooksin ära mõned nimed, mis „heale lapsele“ e Armastusele antud on.

Armastus = Vibratsioon = Üksolemine = Ühtsus = Jooga = Terviklikkus = Universaalne Üksolemise Vägi = Reiki = Elektromagnetiline energia = Vägi = Algallikas = Vaikus = Keskpäike = Jumal = Jumalanna energia = Shiva ja Shakti tants = Tantra = Kosmiline teadvus = Teadvuse ookean = Lisa ise?!

Muidugi saaks hakata arutama, mis nurga alt ja kuidas keegi seda valguse ookeani enda sees mõistab ja näeb ja see teebki kõik koolkonnad eriliseks, iga inimese individuaalseks ja kõik kogemused ainulaadseks.

Ehk siis kõik, mida kogeme, on sellest samast armastuse energiast koosnev. Pole midagi, mis poleks tegelikult armastuse energia. Ka viha on armastus, mis on olnud kaua tagasi hoitud ja siis välja purtsatab. Kadedus on armastus, mis pole mängu lubatud. Solvumine on armastus, mis on antud teise inimese kätesse ja seda pole tagasi ulatatud ootuste kohaselt. Teadvelolek on armastus, mis võtab kõik õnne võtmed enda kätte ja teadvustab, et on ise terve maailma selliseks loonud. Seda nimekirja võiks jätkata lõputult.

Kuidas siis armastada, oleks järgmine küsimus?

Hoia tähelepanu seal, kuhu tahad, et energia voolaks. Ja ära tee midagi. Lihtsalt ole. Mul on tunne, et armastamine ongi pigem olemine, kui tegevus. Tegevusena võib see olla hoolitsemine, kallistamine, turvalise keskkonna loomine jne, aga need on juba spetsiifilisemad harud. Tüvi kui selline on tähelepanu, fookuse hoidmine.

Armastamine on tähelepanu hoidmine ja mida me armastame e millel tähelepanu hoiame, seda enam see kogemus väge saab ning seda tugevamaks muutub. Kes armastab klatši ja valu ja pidevalt seda hoovust toidab, siis toidab hoovus teda veelgi enama sellise kogemusega.

Mnjaaa... Ka mina õpin seda kohta. Kuidas õrnalt andestada, vabastada, usaldada ja taas lennata. Nii mõnus uus tunne on see enese armastamine. Ja samas meenub mulle, et lapsepõlves oli see üsna loomulik.

Kuni mingi eani. Siis kui hakkas kiire, siis tekkis tunne, et ah, enda jaoks ei ole aega vaja. Kes see ikka jõuab oma elule mõelda, kui hommikul 8:15-16:15-ni olid tunnid, peale seda trenn, siis kodutöö, siis eksamid.. Ja nii need aastad läksid. Harjumus mitte enam enda hingele tähelepanu pöörata, sai igapäevaseks kogemuseks. Hing aga nuttis sees. Peagi nutsid ka silmad. Siis tulid abiratasteks sigaretid, viinapitsid, rahustid ja ergutid... Kuidagi pidi ju ometigi püsti seisma ja oma südamevalu leevendama. Ma olin enese unustanud! Oma heaolutunde pannud järjekorras kõige viimaseks. Kõige viimaseks.

Ja ka nüüd, ausalt öeldes, olen olnud elustiilis, kus teiste abistamine on olnud minu südames palju kõrgemal eeskohal, kui ise endale aja andmine. Noh, natuke ja näpuotsaga, jaa. Aga päriselt võtta ja mõnuleda, laiseda või lebotada. See pole mulle isegi ammu pähegi tulnud! Kuniks siis sel kevadel mu keha lihtsalt püstitas ühe korralikumat laadi streigi ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui pidin puhkamise ära õppima. Siis külastasin ka üht selgeltnägijat, kes ajas silmad imestusest suureks nagu alustassid kui ta mõistis, et tal on vaja õpetada mulle iseenda armastamist.

Mul läksid silmad veelgi suuremaks, noh, umbes nagu supitaldrikud. Sest ma olin arvanud, et kõik need joogad ja meditatsioonid ja reiki seansid, et kas neist siis tõesti ei piisa. Tuli välja, et veel mõnusamaks saab minna. Noh, et armastamine võib olla enda suunas ja veel rohkem. Nii äge. Olin juba ka varem tuttav kontseptsiooniga, et kui ma proovin ennast või kedagi muuta, siis see pole armastus. Armastus on olla lubamine. Luban endal olla?! Päriselt!?

„Ma armastan ennast.“ Nii võib korrutada endale lausa iga päev!? Oi, kui kummaline see tundus. Teoorias ajab haigutama, aga kas me teeme seda. Kasutame seda? Oleme see? Olin nii harjunud, et tähelepanu peaks olema kellegi teise suunas. Enese armastajad on ju egoistid, tuleb kuskilt kuklast ürgajust mälestus, kus see sai endale ära keelatud. Nartsissistid, eneseimetlejad... Uhhh... Brrr.. Paneme tühistan-tühistan-tühistan selle mustri peale.

Noh, et armastan lilli, armastan sõpru, armastan oma tööd, armastan kasse, koeri, jõehobusid. Aga ennast. Päriselt? Kohe kõigega, mis ma olen? Kohe niiviisi, et ei kritiseeri endas ega kelleski midagi. Võehh. Tundub nagu ma oleks mingi hiirepoeg jõusaalis. Need kangid tunduvad olevat hiiglastele. Need masinad jõujõnnudele. Nii väetid olid ikkagi mu enda armastamise lihased veel. Ning ma polnud sellest teadlikki! Sest teoorias olin ma mõistnud, aga praktiliselt ajamahuliselt ja igapäevaselt ma seda väga ei kasutanud! Tähelepanu kippus ikka kuskile mujale, teistele rändama.

Kui olin oma esimese hetke puuga pähe kogemusest üle saanud, sain aru, et ahhaaa, ootoot, veel mõnusamaks saab minna, siis tegin mõttes nimekirja, mida mina, Stella, päriselt veel tahaksin elus teha. Tuli meelde, et tantsimine ju.. Hakkasin võtma kõhutantsutrenne online-kursusel, maalima pilte just nii nagu mulle meeldib, regulaarselt puhkama ja mõnnama, käin rohkem jalutamas ja olen lihtsalt looduses, söön puhtamat toitu, harjutan enda-kritiseerimise asemel ense-kiitmist, kuulan muusikat ja teen elus muutusi, mida olen ammu edasi lükanud.

Kõik see on olnud ausalt öeldes tohutu enese ületus, sest see kõik on tähendanud väga suurt otsust – olla ise enda õnne eest vastutav. Aga miks mitte ju proovida?

Jaga ka sina enda kogemusest, kuidas ja millisel moel Sina enda elus enda jaoks armastust lood? On mingeid häid nippe, kuidas seda kogemust veelgi mõnusamalt integreerida?

Nii tänan, kui jätad kommentaari, sest laigi kustuvad mu kodulehelt tehnilise kala pärast mingi aja möödudes. Kallistan Sind mõttes, armas teekaaslane.

Kas lubame avaneda südame roosiõiel? Mine tea, ehk hakkab veel meeldimagi?

Üks tore teemakohaline lugu vaikusest, armastuse allikast, esitajaks Vargo.