Search

Patu vabastus

Kas tahaksid mäletada, kes oled? Kas juba mäletadki? Kas tahaksid veel enam mäletada? Mind väga huvitab see, mil moel me oma lõpmatule "mälupangale" ligi saame, infoväljale, kus on salvestatud teave potentsiaalide kohta, mis on meie minevik, olevik, kui ka tulevik. Vaimlejad ütlevad selle kohta Akaši kroonikad, teadlased DNA. Minu pärast võib selle kohta öelda ka Karu-Mati pohlamoos, põnev on see maailm!

Kogesin täna hommikul väga sügavat tervendust läbi helimeditatsiooni.

(See oli umbes midagi sellist)

Meenusid kogemused teistest kehastustest, kus mind on piinatud. Alandus, vägivald, abitus, surm. See pole mu jaoks esimest korda, kui selliseid mälestusi vabastan. Kunagi ühes esimestes eelmise elu rännakutest nägin ka kogemust, kuidas olen ise kellelegi pisut mürki karikasse valanud. Tuli tunne, et jagan ka teiega seda teadmist, et ei peagi olema selles elus kogenud neid, et need meie teadvusevälja meenuks. Sellistest piltidest ei maksa ehmuda. Me oleme suured koristajad, vabastajad ja puhastajad ju selles kehastuses. Võimalik, et sellised asjad on olnud toimunud me esivanematega. Oleme ju kõik multidimensionaalselt ühenduses läbi DNA.

Teiseks märgin juurde, et vot just seepärast ongi tarvis endas arendada neutraalsust ja sallivust, kes tahab selgeltnägemise võimet arendada. Pole võimalik teha seda, kui närvi lähed iga asja peale, seepärast ongi keha ära blokeerinud need võimed, kuniks inimene on suuteline jääma keskmesse, kohale, armastavaks ja kaastundlikuks, mistahes tema teadvusevälja ilmub. Kujuta ise ette, et tuleb presidendiproua su juurde ja sa näed, kuidas ta eelmises kehastuses kuningannana lasi päid maha raiuda inimestel lõbustuseks. Nüüd ongi karmaliseks ülesandeks nendele hingedele hoopis tuge ja toetust pakkuda. Mõistate, see kõik on ühenduses. Igal pühakul on olnud minevik ja patust ees ootamas tulevik.

Vahel ajab mind muigama, kui ma näen inimesi, kes väga võitlevad mingi kogemuse vastu. No näiteks metsaärikad, kes selles kehastuse võitlevad vihmametsade päästmise eest. Noh, hingekesed ju tahavad kogeda ühe kogemuse eri aspekte! J anii ongi see elu, muudkui tasakaalu luues, üha uus mängunurki oma mängu tuues.

Peale surma meenumist meenus ka see rahu tunne, mis peale kehastusi meid alati ees ootab. Tekkis tunnetus ja meeldetulemine sellest osast, mis on muutumatu, on jälgija. See osa ei lähe kaasa ühegi virvendusega, vaid istub rahulikult oma toolil ja ei kõiguta isegi jalgu. Tegelikult pole tal tarvis tooligi, tal pole õigupoolest midagi tarvis, ongi lõpmatult suur leppimine.

Edasi tuli mõte, et mis see elu siis on. See igavikuga ja igavikuna olemine on minu jaoks seondunud surmaga. Elu aga on olnud seotud seondumise ja samastumisega, ihalemisega, vajamisega, saavutamiste saavutamisega, eesmärkide täitumisega.

Kui aga nüüd tuua see igavikulisest teadvelolek siia maisesse kehastusse, oma kehasse, kaob vajadus nii palju klammerdumise järele, tunnen suuremat sisemist tugevust, kõigutamatust, iseendaga, oma heaolutundega kontakti.

Vaadates tagasi oma elule, eludele, mis on meenunud, tuleb meelde, kuidas igas ajastus on olnud justkui mingi oma püüdlus, oma dünaamika, liikumine. Puuduse tunne aga tundub olevat üks suuremaid filtreid läbi mille me õppetunnid oleme loonud. Kiratsemisest ahnuseni kõik värvid. Kõigis eluvaldkondades, vikerkaar suur ja lai.

Senine areng on tähendanud suuremast ebamugavusest mugavamasse elustiili jõudmist. Kohast, kus on tarvis olnud õppida ellu jääma, ära olema, mingil moel sotsiaalsuses osalema, et oma keha eest hoolitseda, on pannud õppima, leidma viise, leidma ühisosa selle vahel, mis on see, mida ma nagunii teha armastan ja see, mida inimkond näib vajavat, soovivat, nautivat. Küsimus – mida saan maailmale pakkuda, on palju enam kui lihtsalt teema, mida ma soovin elukutsena etendada. See on küsimus vibratsiooni kohta – kui ma vaatan ühel päeval tagasi oma elatud elule, millised olid need tunded, need mustrid, värvid, mis jäävad seda planeeti ümbritsema. Iga jalajälg punub kui nähtamatut valguspitsi, iga sõnake sätendab nagu kastepiisk hommikuvalguses, mõtted veepärlikettidena männisaludes ja džungliradadel.

Olles sellel arenguteel olen õppinud nägema, kuidas kõigil teelistel ongi oma seisukoht, oma vaatenurk, oma kogemused ja ise värvi prillid. Kel on helesinised prillid ees, need näevad maailma helesiniselt ja kellel roosad, siis roosalt.

Tõde on tähendanud seniste õpitud kannatus-uskumuste läbi nägemist, kuidas kõik, mis teeb haiget, loob kannatusi, on ebatõde. Samastumine vormiga loob valu kogemuse. Ehk kui arvan, et olen kellegi laps ja kaotan oma vanema, siis tunnen kaotusvalu, ilmajäämist, eraldatust. Ma olen seda õppinud tundma, sest nii on kirjas raamatutes, näha filmides ja ajalehtedes, et need on tunded, mida siis peab tundma. Ma olen pidanud seda, mida näen väljapool olevana, tõeks. Või kui arvan, et olen kellegi naine, aga mees sureb, siis jääb sügav lein varjutama tervet ülejäänud elu. Positsioneerimine, rollimängud, sildistamine loob alati (mitte vaid juhuslikult), vaid alati kogemuse, kus sellest sildist on vaja lahti lasta.

Pühak on patustaja, kes ei andnud kunagi alla, ütleb mu õpetaja laulusalm. Kuidas ma soovin, ohh, kuidas ma soovin kogu südamest, et kõik need religioonid, need ususüsteemid, need spiritualistid vaataks kasvõi korraks, hästi korraks, kübekeseks selle sisse, mida see sõna patt tähendab, mida nad nii usinasti kasutavad. Et nad vaataks ja mitte korraks kiigates, aga mõistaks ära ja meenutaks ja mäletaks ja jääkski meelde ka.

Patt on unustus, mitte kohalolek – selle algses tähenduses. Kui me pole ise endas kohal, enda heaolutunnetusga kontaktis, oma sisemise tõemeetriga joondunud. See on meie ainus patt. Et me pole meie ise olnud. Jah, terve kambaga mänginud maskiballi. Kaua veel? Nii kaua, kui valid!

Terviklik Ise, see suur avar terviklik ise on õndsus, vabadus, valgus, avarus, andestus, hellus, soojus, armastus. Ja seda sab õppida üha enam oma kehasse kohale tooma. Noh, siis kui tahad. Kes on valmis, valmis võtma oma heaoluõnne võtmed enese kätte, astuma enda poolt sammukese, siis astub universum tuhat sammu ja algab koostöö. Algab jaht suurimale auhinnale inimkonna ajaloos – KOHALOLEKULE SIIN JA PRAEGU. Ja tavaliselt ilmneb see siis, kui inimesed jahist ära väsivad, peatuvad ja lõdvestuvad.

Püüdlemisest saab lõdvestumine TEADLIKKUSES, siis hakkavad langema soomusrüüd meie südamete ja hingede ümbert, välja sirutuvad loovuse tantsklevad kiired. Läbi muusika, läbi luuletuste, läbi armastaja puudutuste, läbi päikseloojangu sensuaalse kirelõõma.... läbi seelikuvolangide kahina, läbi tuulekese puudutuse põskedel, läbi tõe ja ilu lubamise sünnib uus uue tähendusega maailm. See näeb välja üsna sarnane sellele, mis oli varem, aga tunne on teine. Täitsa uus. Isegi sõnadest saavad justkui uued, väärtuslikud kristallid, vääriskivid, mida ei loobita enam niisama. Neid kingitakse tänutundes, neid kingitakse teadvelolekus, sest on uus ja selge mõistmine, et iga päev on hinnaline.

Sellega seoses tuleb tunne, et inimesed võiks üldse lähemalt uurida, mis need sõnad on, millega nad räägivad, mida kirjutavad. Näiteks mida tähendab õigupoolest süda. Südamik. On see lihtsalt lihas, mis verd mööda keha laiali aitab pumbata, või on sel kehapiirkonnal veel mingi lugu meiega kõneleda. Kui ma hakkaks rääkima avardumise tundest ja üksolemisest elusse armumisest, keeraks pooled skeptiku-sildiga juba järgmise lehe ette.

Aga just need on need TUNDED, mida me TUNNEME, kui meie keha keemia, meie südamepauna kohal asuvast harknäärmest meie südamesse voolab paar väärtuslikku ülihinnalist hormonaalvedeliku piiska. Selles kogemuses, selle teadmise valguskiires ärkab ehk ka vaimlemisevastase sees mingi äratundmine. Ahhaaa, siin on mingi ühendus, siin on mingi taipamine! Ja seda saab õppida ja seda saab ka ise veel suunata. Jaaa.. Maagiline terviklikkus, Maagiline Reiki, üksolemine kutsub ennast avastama. Meil on inimkonnana veel palju arenguruumi!

Kummardan maani ja küsin – kuidas saab veel paremaks minna?

Sooviksid praktilist kogemust?

Palun väga, iganädalased maagilise reiki seansid on täiesti vabalt saadaval. Ja seda just selliselt, nagu Sina ise soovid sellesse panustada.