Search

Kelle mängu me mängime?

Mu sees on keerelnud tükk aega üks tunne, mis kohe täiega trügib sel nädalal siia blogisse. See teema on tegelikult suur nagu maailm, universum ja võibolla et pisut pealegi, ent tuli tunne, et vaataks täna mõnele kübekesele otsa. Küsiks, mis on ta sõnum ja siis juba rõõmsalt otsustaks üheskoos edasi, mis saab.

Tõtt-öelda on enamus mu kirjatükke olnud alati puhas kanaldus, mille käigus ma õpin ka ise seda teemat, mille kohta sõnu ritta aitan seada, inimese keelde tõlkida. See on kogu aeg nii olnud, et mulle ei meeldi ette mõelda ja planeerida ja otsustada, millest kirjatükk koosneb, mida räägin mõnes kõnes või koolitusel. See kõik on alati puhas voog, ilma spikriteta, ilma otsitud statistika-andmeteta enda sõnade õigustuseks või tohutute tsitaatide loendina, et oma erudeeritust näidata. Kõik see on omal ajanud mu emakeeleõpetaja täiesti hulluks, aga ausalt öeldes ajab mind kõik see sunnitud näiline haritus lihtsalt oksele. Tõepoolest on tahtmine võtta suur pang ja kogu see koolis õpitud *** lihtsalt välja oksendada.

Seda, mitu lähenemisnurka võiks olla ühele teemale ühes kirjatükis, või kuidas peab teos olema üles ehitatud, võisid rõõmuga ju mängida need, kes selle peale tulid, kes tundsid, et see on lahe ja äge. Aga kui minu seest, minu südamest sellist äratundmist ei tule, siis ma võin ju treida neid sonette õige silbiarvuga igas reas, aga mu süda nutab. Ta istub oma südamekoopa põrandal ja ulub suuri kibedaid pisaraid, sest need sõnad, need värsid, need riimid, need rütmid ja värvid ja võnked, mida tema armastab, on tunnistatud väärtusetuteks. Isegi võiks öelda, et kõlbmatuteks. Võibolla sellisteks kolme miinuselisteks. Teate küll, kui suure mõnuga õpetaja kunagi vihikulehe nurka selle suure rasvase punase kolme tegi. Mõnuga. Vihaga. Solvumisega. Ahastusega. Hirmuga. Pettumusega. Tema mängu ei oldud kaasa mängitud.

Ma ei taha küll ühegi õpetajaga tülli minna ja kedagi milleski süüdistada, palun ärge saage valesti aru. Ma arvan, et kõik teevad nii nagu jumal juhatab, aga mul on küsimus suurele ringile – kas me tegelikult teame, kelle mängu me mängime?

Kui käime toidupoes ja valime süüa, või käime apteegis ravimeid ostmas, kas teame, millistele inimestele me oma ostudega suuremaid autosid ja suuremaid sissetulekuid loome? Kas me anname aru, mismoodi on õmmeldud meie riided, kas kasutades lapstööjõudu kuskil "kaugel", või mis värvi olid selle vasika silmad, kelle nahast on tehtud onu Mardi portfell, missugused on tädi Maali unistused, kes tänavanurgal aasalilli müüb värisevate kätega neid sulle ulatades?

Siis on küsimus, et kas me peaksime seda kõike teadma? On meil vaja kontrollida seda, kuhu meie aeg ja energia ja ressursid suunduvad? Või lihtsalt ohkame raskelt, kuuldes, et järgmised kümned miljonid on suunatud Kreeka abistamiseks, samal ajal meie armsad vanamemmed külmetavad talvel, sest kütteraha pole. Ma ei tea seda. Võibolla on tõesti parem lihtsalt oma asjadega tegeleda. Panna silmad kinni ja teeselda, et mind pole olemas.

Ma armastan Eestit. Väga armastan. Kogu südamest armastan. Aga selline veidi orjafirma orja tunne jääb vahest. Võibolla on see ainult minu arvamus. On kohustused, aga kurbus on ka. Suur kurbus. Sest on tunne, et ma pole õnnelik selles firma reeglites elades. Nii palju näen oma inimesi kannatamas, muretsemas, kurvastamas. Meie enda inimesed, meie pere. Eestlaste pere. Nagu kahju oleks sellest kellegi, et meie kodumaa võiks õide puhkeda. Miks ei looda haridust, et inimestele õpetada, kuidas end jalule saada? Iseenda äramajandamine on olnud vaid intelligentsematele, need, kes on saanud minna majandusteaduskonda või muul viisil õppinud "raha tegema". Miks on see enese eest hoolitsemise ja endast hoolimise mäng vaid selekteeritutele? Just nendel oleks seda teadmist ja mingilgi tasemel õpet vaja, kes ei ole niisuguste suurte annete ja talentidega. Õpetada inimesi ise kahel jalal seisma, kas see polegi tegelikul hariduse eesmärk? Praegune mäng on pigem pihuks ja põrmuks tampimine, kes ei ole olnud nii säravad pliiatsid oma lõpueksamite tegemise arenguhetkel.

Nii sünnivadki noored vanainimesed, kes teatavad käsi puusas ja pisar silmanurgas, et mängude aeg on ammu läbi. Nüüd on "reaalne elu". Taipamata, et see "reaalne elu" on ka kellegi mängud, kellegi otsusest sündinud harjumuste ja käitumiste süsteem.

Me ei tea, miks ja kuidas inimesed nii arenevad, nagu nad arenevad. Tegelikult me ei tea. Miks me siis halvustame neid, ei luba saada kõige väärtuslikumat varandust, mis siin planeedil üldse on, milleks on teadmised, tarkus, kogemus – kuidas teooriast saab praktika. Kui mängu ülesehituses pole teooriatki, miks me siis ootame praktilist lahendust? Kas lahenduseks oleks tasuta majandusharidus avatud publikule kõikides eagruppides, ma ei tea. Ma arvan, et lihtsalt äritegemise koolitus ei lahenda kõige suuremat vaesuse probleemi, milleks on vaeselt mõtlemine ja enese mitte armastamine.

Kui me oleme aastaid, ilmselt ka aastakümneid (selleks hetkeks, kui oleme täiskasvanuikka jõudnud) kuulnud, kuivõrd kõlbmatud me oleme või missuguseid kohutavaid vigu me kogu aeg teeme, oleme lõhkunud kõige hinnalisema sisenavigatsioonisüsteemi, milleks on omaenese maailma mängulisena nägemine. See on puruks pekstud, ära väänatud, mõlgitud ja hävitatud. Iga vihaga antud hinnang meie suunas, kui oleme veel õblukesed, veel voolavad ja pehmed, panevad meid kangestuma, kristalliseeruma, väänduma ja sulguma. Kui pole just väga suur viha, mis sellest jamast enda ümber võitu saab ja kõik kukele saadab. Mina laste advokaadina näitan seda pilti praegu ja küsin – kas me tegelikult tahame sellist mängu edasi mängida?

Mõistuse mängud on igavikulised. Hakkad ühest otsast harutama ja jõuad välja järgmise küsimuseni, analüüsini, arutlemiseni. Kõike saab lahata, uurida, puurida, kritiseerida, arvustada, hinnata. Mõistusel on põnev. Ta saab olla tähtis, see on tema mäng. Olla teadvel. Aga vaid üksi tal pole jõudu. Tal pole ühendust, kui süda ei anna. Süda on wifi-võrk, see on ühendatus, see on sisemine innernet, see on armastus, mis annab väe.

Kas me lubame endal olla ühendatuses? Kas see mäng saab tõesti olla tõsi, et võimegi teha, mida tegelikult armastame? Kelle luba on meil vaja, et julgeda armastada? Kelle luba on vaja, et julgeda seda välja näidata? Kelle luba on tarvis, et rääkida, nagu tegelikult arvame? Et kui nüüd süda ja mõistus võtaks käest kinni ja asuks elama üheskoos täielikus harmoonias. Niiviisi, et ütled seda, mida mõtled ja teed seda, mida ütled, missugune võiks olla meie mäng siis? Sinu arvates. Nüüd ja praegu. Ära ole enam vait, ära suru seda kohta alla, mis tahab mängida. Enam ei pea. Sul on luba olla SINA ise just praegu. Kas võtad selle vastu või ootad, et su lapsed jõuaks samasse kohta, sama küsimuseni, pärandad neile arguse?

Või vabastad ennast ja kogu oma hingegrupi, kogu oma hingeperekonna sellest maskimängust?

Koduseks ülesandeks ma soovitan vaadelda, et kui on mees ja naine koos, on pere ja sugulased ja jumal-teab-kes-veel, siis kelle mängusid tegelikult mängitakse? Kas äkki need mängud, mida vanavanavanaemad mängisid, on ikka veel õhus, need kombed, kivistused justkui piparkoogivormid, meid endiselt ohjeldamas? Tea, et kõiki hingelepinguid saab muuta. Ja sa muudadki, kui muudad oma mängurolli. Vaata oma perekonda ilma hinnanguid andmata, lihtsalt jäädes (haha- võimalikult!) neutraalseks – kelle mängud need on? Kelle sõna peab jääma peale, kes peab alati oma tahtmist saama, kellega kohtumiseks teised "end ümber sätivad"? Mis mängud need tegelikult on, kelle loodud reeglid, kelle jõujooned suruvad alla või kannavad kätel? Kas tahad neid mänge niiviisi mängida? On need austuse ja kaastunde mängud või vägivalla ja hirmutamise mängud?

Kannatmise mängud on nii tüütud. Nii tüütud. Appi kui tüütud. Tahan uut mängu. Kohe. Praegu. Tahan lihtsuse ja toreduse mängu. Jah, las kõik mängivadki oma mängu. Jah, las nad mängivad. Jah, aitäh! Aga las nad näevad ka, kelle mängu nad mängivad. Jah. On mäng, on autor. Kus see autor on? Inimestes? Jumalas? Ühisväljas? Kes selle blogipostituse praegu kirjutas? Stella? Sina? Meie? Algallikas? Armastus? Kes? Kes seda luges? Kes kaasa mängis, kes tahaks mängu ära keelata, kes kaasa lüüa, kes teisigi sellesse kutsuda? On aeg saada teadlikuks Suurest Mängust...

...Mis taandub ühele küsimusele – on siis mäng või ei ole?