Search

Härra Valesti ja proua Õigesti

Kas tahaksid teada, kui loll on olla olnud täitsa loll? Kui tore on olla tagantjärele ette tark? Ja miks ma sellest enne ei ole rääkinud?

pilt: internet

Ma arvasin aastaid, et asi on minus ja häbenesin ikkagi oma silmad, kõrvad ja vahest isegi varbad kuskile hästi kaugele põhjanaba ligidusse, kui tuli teemaks kunst ja kunstnikud. Uskusin, et ma olen selline kehvematest veel natuke kehvem ****-kukkunud keskpärane ja suht-koht andetu ja päris tühine inimlaadne olend, kellel pole lihtsalt õnnestunud siia maailmasse sisse sulanduda.

Lõpetanud Tartu Kõrgema kunstikooli, oli minu esimeseks käeliigutuseks peale diplomi kättesaamist ja narkootikumiuimast väljatulemist võtta oma pintslid ja värvid ja need kõige kaugemasse prügikasti ära visata, mida teadsin. Pluss kustutada mälust sellele hetkele eelnenud paar kuud... oot, ma luiskan, paar aastat ikka. Sain oma tunnistuse hindeid vaadates aru, et mulle on halastatud. Minule teadmata põhjusel. Läbi mind imekombel ei kukutatud. Aga nii suure vastikusega pole ma ka elu ühtegi tundi vist roomanud, kui maalitundi. Mida ma ENNE seda kooli ARMASTASIN. Enne lõpuaktust olin närvišoki äärel juba paar korda edasi-tagasi jalutamist, roomamist ja kihutamist testinud.

Ja ma arvasin, et nüüd on kõik, ma olen ebaõnnestunud, põrunud, häbistanud nii oma vaar-vaar-vanaemast alates kõiki sugulasi, iseennast ja Tartut pealekauba. Jäi mulje, et elamine Valel ajal Vales kohas on olnud minu saatus. Ninakirtsutused mu kursakaaslaste poolt vaadates minu kõige suuremaid ponnistusi, mõistsin ma, et mitte õppejõud pole minu vastu, vaid ma olengi päriselt ja põhjalikult andetu inimene.

Läks mööda aastaid. Narkopidudest said joogakursused, enese sundimisest hakkas sündima lahenduse leidmise soov, ajapikku ka võimalused ja uued valikud oma elu ümber seada. Kaua sa ikka põgened enda eest, eksole. Ühel hetkel hakkab juba sellest iseendast ka kahju, kellel endast juba ammu kahju oli. Elu hakkas kokku viima paljude imetabaste inimestega, kes ei halvustanud mind, ega mu loomingut, vaid nende jutu kohaselt said nad hoopiski ise julgustust ja inspiratsiooni minu pakutavast. Äkki ma polegi nii suur vusserkäpp nagu olen aastaid arvanud? Loovusringid, inspiratsioonitoad, naisteõhtud, kõik täitus üha enam ja kiiremini, iga korraga julgesin järjest rohkem rääkida, mida ma asjadest arvan. Nähtamatu kriitikakirves on lahkunud, sest ma ei anna seda enam kellegi teise kätte. Kuidas ma küll olen aastaid.. pardooon! Aastasadu oma väe viisakalt kummardades andnud teistele – jah, teie teate paremini, mhmh, te olete ju nii kogenud, loomulikult olete te targem. Aaaaaappppiiiiiiii! Seee kõik ümber teha, tühistada, käntseldada, ireisida, diliitida. Puhtas eesti keeles öeldes – saata kuke sohu.

Aga oleks see siis sündinud üleöö.. Hahaaahaaaaaaa. See on olnud reis. Mitte ümbermaailmareis, aga ümber iseenda reis, enne kui märkasin vaadata, KES seda mängu siin õigupoolest mängib. Kes otsustab mu elu? Kes kirjutab stsenaariumit? Kes lavastab? Kes on peaosas? Kellele antakse hääleõigus? Kes tegelikult mu elu juhib? Lastele ju öeldakse – kuula vanemaid, austa vanemaid, arvesta alati suuremate arvamusega. Aga keegi ei öelnud mulle ühel hetkel, et kuule, Sa oled ju võrdne. Ikka oli keegi kuskil targem – õpetaja, ema, vanaema jne.

Ja mida ma siis avastasin sellel retkel? No nii uskumatu või usutav, kui see ka pole, hakkas elu mind järjest kokku viima fantastiliselt andekate inimestega, kes on õppinud muusikat, kunsti või muud loovusala. Ning peale õpinguid sattunud väga suurde masendusse. Ja need inimesed on veel suht õnneseened, sest neil ON olnud niigi palju vaba voogu, et üldse sellisesse kohta välja jõuda nagu ÕPINGUD. Aga veel suurem osa inimesi, keda tean, on juba nii varases nooruses enda loovuse kokku pakkinud, et sellest MITTE-LOOMISEST on saanud lausa trend. Lood järgmised: joonistamisisu kadus teises klassis, tantsuoskus juba lasteaias, kirjutamine muutus jälgiks siis, kui sai kohtutud härra Tindiplekk-Meister-Sulepeaga. Aaaaa! Mida me oleme teinud, kallid Teekaaslased? Need kogemused peaks/võiks/saaks olla elu ühed kõige vahvamad ja rõõmu pakkuvad tegevused?! Ja mida oleme neist teinud? Oleme-kõik-ühesugused-tapame-isu-luua-hästi vara. Ainult natuke napakad või pooletoobised või täielikud ükskõiksuslased pääsevad veel sellest ajuvabaduse šabloonist läbi. Vaid neil jätkub veel jultumust selle ühesuguseks vorpiva suur-ühiskonna-masina lõugade vahelt jääda kuskile kogemusse, mida võiks nimetada ainulaadseks.

Alkohol, sigaretid, neid võid leida igast poest. Inimesi õpetatakse põgenema. Osho ütles hästi toredasti, et inimene haarab sigareti, kui tal on senisest kõrini. Vaadake enda ümber, millal haarame midagi, et enda eest põgeneda? Miks me teeme seda? Miks me paigale ei jää ja ennast ära ei kuula. Sest teised on targemad, eksole, nemad ju teavad. Kõik teevad nii. Elu ongi selline. Blaablaablaa.

Ja siis kes veel ellu jäi peale kõike seda ja kurvastusest püstolit otsaette ei pannud, siis nemad hakkavad ennast tervendama. No et natukenegi hingata saaks. Kuidagigi selle minevikupagasi lohistamisest tekkinud vaevustest pääseda. Tore mäng küll, eskole. Esimene kolm eluaastat võid mängida liivavormidega, ülejäänud elu vormib aga sind. Suure ja halastamatu – see on õigesti, see on valesti, kontseptsiooniga. Kes sellest süsteemist välja tahab vupsata, on sisuliselt ikkagi esimese järgu imelik. Mismõttes võib laulda, kui heliredelit ei tea? Kuidas võib küll keegi pidada end kuntsnikuks, kui ei kuulu kuhugi koolkonda, pole peent diplomit või vähemalt teaks kunstiajaloostki midagigi. Fui – isehakanud.

Kui ma kunagi seda väljendit kuulsin – isehakanud kunstnik, tuli mul külm higi üle keha. Isegi kui mul on diplomeid mitu (minu endine turvapagas), on minus ikkagi selge teadmine, et ma ise hakkasin. Jube. Ma ei kuulu kunstnike liitu, mul on suht savi väga paljude NIMEKATE kunstnike tööst, ma ei armasta absoluutselt kaasaegset kunsti ja ma pole ühegi oma maalikunsti õpetaja käest senini päriselt kiita saanud. Aga mu sees on olnud minu pildid, minu tunded, minu valud ja päriselt suured armumised. Ja mina tahan teha oma loomingut nii, nagu mulle meeldib. See on ju lausa ennekuulmatu, paneb mu sisemine vanatüdrukust ja kuivikust sisemine prillimamma prilli tugevamini ninale. Ahhaa, Stella, kirjutadki selliseid laused, jah. Suu kriipsuks jaselg pulgaks. Jaaaa, nüüd on nii, ja heidan mõnusalt oma tõepatjade vahele lösakile. Mina enam ei mängi seda mängu, teate. Kuivikud, leidke endale mees võimidagist...

Olen otsinud pääsemist. Sellest mängust. Uskuge, pole palju variante, mis oleks jäänud katsetuseta. Aga avastasin, et olen ikka korralikult sellesse unenäkku olnud sisse kirjutatud. Sest see looming, va sindrinahk, tema voolab vaikselt ja kindlalt ja kogu aeg. Ta ei peatu. Ta voolab siis, kui teen süüa, kui palvetan, kui pesen põrandat, kui armatsen kallimaga, kui külvan lillepeenrasse lilli, kui kirjutan blogipostitust. Aaaaa! Mu loovusenergia ei peatu. Mõistate? Ma olen halastamatu voo üks osake, piisake loovuse ookeanis. Ma loon, kas tahan, või ei taha. Nii kaua, kui mu kehas voolab veidikenegi elujõudu, kui ma moodustan kasvõi üheainsa sõna, kui ma mõtlen kasvõi üheainsa mõtte, olen Looja, olen Kunstnik. Mu elu on see teos, mida ma loon ja iga kogemus on vibratsioon, värv, helireas noot. Mõistad? Ja ma ise hakkasin. Ise otsustasin. Ja oli ka teisi, kes suunasid, kärpisid, keelasid, sundisid, vahel isegi vägisi, hirmutamisega, kurjaga. Ja ma murdusin, andsin alla, ei jõudnud võidelda selle suure masinaga, koolisüsteemiga.

Hirmu pärast lõpetasin neid koole. Et ei häbistaks oma professorist vanaisa ega teadlasest ema, ega oma vanavanaema, kes oli riigikogu kantselei sekretär. Mitte kellelegi ei tahtnud häbi teha. Ja pakkisin ennast kokku, lasin väntsutada, tegin allahindlusi, vägistasin oma keha, meelt ja vaimu. ISE. Vot nii kange olin. Uhkust täis. Meie suguvõsas on ju kanged naised, ütles mu sisehääl mu ema häälega. Ja ma pidasin seda enda hääleks.

Aga siis enam ei jõudnud. Ei taha mahtuda kohta, mis pole armastuse koht. Enam ei jaksa. Aga teisiti ei osanud. Siis otsisin lahendust. Otsisin seda siit kursuselt, sealt kursuselt. No palun, armas suur Jumal, kuidas saab inimene ometigi vabaks sellest silmakirjalikkusest, enesele valetamisest? Mis kõige drastilisem – ma isegi ei mäletanud enam, kuskohas ma valetama hakkasin, ennast alla suruma, teiseks muutma, ära tegema, maha salgama, ära unustama, teistele meeldida tantma hakkama, enese unustama. See läks meelest, sest ma tsisiti enam ei mäletanudki. Kümme aastat olen proovinud meelde tuletada, kaevata end välja sellest õpitud maskide rägastikust. Sest siseähäl ütles, et oot, siin saab pisut teisiti. Siin on üks koht, mida enne ärasuremist võiks proovida – see on täieliku vabanemise tee. See tee on ainult julgetele, pöörastele, hullumeelsetele. Jaa-jaa-jaa hüüdis tuks-tuks-rütmis mu süda.

Ja sisemine juhatus juhatas mind pööripäeval otse puhastusse. Kaua aastaid oodatud kogemus sütelkõndimisega triumfeerus minu jalgadega veepanges. Ai kui valus. Jalataldadel ville lugematu arv. Mõlemal jalal. Issand. Appi. Miks. Kuidas. Aaa! Uhkus voolas mu jalgadest maa sisse. Miks ma olen arvanud, et ma olen targem kui Suur Vaim? Miks ma pole kuulanud OMA TUNDEID, oma sisemist juhatust? Miks olen pidanud enda peakese soovi teistele meeldida ja teiste juttu targemaks kui mu keha juhatust? Kui mul oli vastik neis tundides, miks ma midagi ei öelnud? Kellele ma käisin seal koolis? Kelle jaoks ma olen elanud seda elu? Kellele on mul vaja meeldida? Aiaiaiaiaiaiiiii kui valus. Jah, jõhkralt valus. Ja nii ilus. Oi kui rõve. Ja issand kui hea. Kohutavalt õudne ja täiesti ülemõistuslikult ilus. Vabanemine. Tervenemine.

Selge teadmine – mul on vaja jagada, mida ma mõtlen. Kaua me lubame keisril käia alasti ja eputada oma väikse krimpsus tilliga meie nina all, kui me kõik teame, et ta on alasti. Kes seda ütleb? Kust tuleb muutus?

<