Search

Enesekindlus kanajalgadel, ehk kuidas saada hoopiski... tiivad!

Lugu sellest, kuidas inetust pardipojast luik sai, oleme me ilmselt kõik kuulnud, aga kuidas Sinu-nimelisest, Sinu-kujulisest, Sinu silmade, käte ja jalgadega olendist saab puhas enesekindluse kehastus, saad ise oma eluga kirjutada.

Niiviisi ma alustaksin seda lõpukirjandit, seda enesekindlusetuse lõpu kirjutist, seda viimase piisani välja väänatud tüdinenud-sellisest-enese-vähendamisest jutustust, novelli, mis algab just nüüd ja ei lõpegi kunagi ära. See ongi püant, see on tõeline pöördepunkt, igavik lõpetab haigutamise, sest ta mõistab, et nüüd läheb asjaks.

Ja kui ma olen piisavalt pädev iseenda tõelise olemuse jälgimises, saan ka mina aru, et need sõnad, mis siia praegu voolavad on palju enamat kui lihtsalt üksteise järel korduvad 32 eri sümbolit. Kanad ja luiged ja pardid, te olete nii nunnud, aga see, kes olen mina, teda on ainult ÜKS! Ainulaadne, erakordne, enneolematu ja ei iial kopeeruv eksemplar –imeline, särav, vahest mossis või väsinud, murelik või tujukas, naljakas või vägev, kõik see kõik see on vaid suur maskeraad, tsirkus, luulu, illusioon!

Ja muide, kui Sa veel aru ei saanud, siis see on kutse Sulle ennast ära tundma minus, just nii, kuis mina tunnen ennast ära Sinus ;)

Ka Sinul on võimalus olla puhas ja selge ja värske kui allikavesi, tundes ära oma tõelise väe ja jumaliku päritolu! Tahaksid seda?!

No vaatame siis koos seda teemat.

SAJA MEETRI TEOORIA

Ma nimetan seda saja-meetri teooriaks. Sada meetrit. Kui palju on sada meetrit? Sada sammu, kakssada sammu, jalgsi pool minutit, roomates pool tundi, lennukiga murdosa sekundit, valguskiiruses olematu. Aga just seesama sada meetrit on meile nii oluline, see on ala, kus me elame. Kui meil oleks võime tõusta nüüdsama õhku, lennata oma teadvusega maapinna kohale saja meetri kõrgusele, pole seal autosid, maju, telesaateid, naabrinaise klatšijutte, telefoniarveid, pole metsa, mida istudada, mida hooldada või maha võtta, maha müüa või maha kanda, kogu plats on puhas.

Taoline eemaldumine, kõrgemalt vaatamine, see on sisemise kotka lend, see on vabadus laskuda uuesti, kui on soov ja vaadelda asju uue nurga alt. Ma ei ütle, et õu kuule, tõmbame nina täis ja unustame maailma. Ei, enam mitte, see oli aastate eest! Nüüd ma ütlen, et kuule, tee midagi, mis tekitab tunde, et oled tõusnud kõrgemale oma vanadest käitumismustritest ja vaata olukorda siis uue nurga alt.

Okei.. mismoodi see käib? Las ma jagan Sulle üht saladust, mida väga palju ei räägita. Võibolla mainitakse siin-seal.. Samas on see nii oluline! Vaat ei üks olulisemaid asju üldse. Aga nagu ikka nende oluliste, eluliselt tähtsate teemadega - ikka arvatakse, et seda saab ju kodust kaasa, see on kodune teema, mida perekondlikus kasvatuses arvatakse jagatavat. See on üks suur komistuskivi meie sotsiaalses arengus - oletamine, et ÜLDSE MIDAGIGI meile kodudest kaasa õpetatakse, millest meil hiljem kasu oleks, et elada PÄRISELT õnneliku inimolendina. Need oletused annavadki meile eluks kaasa needsamad värisevad kanajalad, millel ei seisa püsti isegi meie sisemine värisev kana, sisetunne, mis ootab tunnustust ja käskusid-keelde ja preemiaid kuskilt endast väljapoolt. See kana võib muneda mõne väriseva muna, aga tõelised kuldmunad, need saavad sündida vaid neist võlulindudest, kes saavad aru, et nad ei taha enam lihtsalt suva kanad olla, nad lähevad praksudes põlema, neil on halb ja ebamugav ja toimub transformatsioon, toimub vana kesta maha ajamine, muudatus, murrang, täielik fööniksina, puhta ja uuena lend. See pragunemine võib olla väga ebameeldiv. Jaa, raske jaa. Sest kui oled terve elu muna sees elanud, kooriku sees automaatselt asju teinud, siis ühel hetkel avastada, et on tarvis ISE oma maailma luua, just selliseks luua, nagu tahad, see nõuab tohutult suurt käivitavat jõudu (loe: ebamugavust). Ma arvan, et mitte ükski suur, hingelt suur edukas ja vägev maailmas revolutsiooni looja pole seda teinud ilma oma kannatuste koormast end läbi närimata. Ma ei ütle, et peab kannatama, vastupidi, tuleb kannatustest loobuda!

Olgu, sellest teemast võibolla kunagi pikemalt, aga saladus ise on selline – üks kõige olulisemaid teemasid ja asju elus on HEATEGEVUS. Jah! Mitte lihtsalt viie euro kodutule kinkimine, aga päriselt, oma kätega, oma mõttega, oma südamega teha kellegi jaoks midagi head kogu südamest seda tehes HEA TEGEVUSE pärast. Heast tahtest, tundest, rõõmust, et saame osaleda selles ühiskondlikus mängus. Ma ei viita sellele, et nüüd peaks minema kasse-koeri jalutama varjukodudes hommikust õhtuni ja muud tegevused nurka viskama. Ei! Ikka tasakaalus. Ka seda võib! Ma ütlen, et alustada tuleb juurtest, kust need kassid-koerad kodutuks on jäänud, ühiskondlikust harimisest. Ehk teisisõnu, kui Su süda valutab selle pärast, et kassid on kodutuks jäänud, pole inimestele negatiivsete mõtete ja sajatuste ja sõimu saatmisest delfi veergudel kasu. Võta see facebook ja selle asemel, et pahandada ja õiendada, kirjuta sinna, et tahad selle teemaga midagi ette võtta. Leia sõbrad/tuttavad/samade teemadega huvilised ja võtke ette üks ühiskonna harimine.

Põhimõtteliselt on iga eluala toetuseks loodud eurofonde ja jumalteab mis erinevaid projekte, kus tahetakse seda ühiskonna elu arendada ja edendada. Kui miski käib Sulle närvidele, siis ongi see SINU valdkond, kus SINUL on palutud Suure Vaimu poolt midagi korda saata või ära teha.*

* Kui Sulle midagi närvidele ei käi ja kõik on chill, siis palun, võid selle artikli siin kinni panna ja nautida elu, polegi tarvis üldse sekkuda sellesse teemasse.

Mida kiiremini me oma kannatustepõhise karma lahendame, ehk siis nii kaua ja just neid eluvaldkondi puhastame ja korrastame, mida arvame seda vajavat, seda kiiremini me liigume kõik sellesse teadvuseseisundisse, kus kõik on chill ja polegi midagi muud tarvis teha kui lihtsalt nirvaanas olla. Nii kaua, kui meid häirib selle maailma kujundus ja olek, on see meie loomejõud, rahutus, mis on antud, et luua suuremat rahu.

Ja nagu ma ütlesin, heategevus ei pea olema sinu täiskohaga töö. Võimalik, et pühendad näiteks ühe-kaks õhtut nädalas toidupangas abipakkide koostamisele või aitad kuskil kassipuure kasida ja nende nunnude pilte facebooki üles riputada, et nad uue kodu leiaks. Tähtis pole niivõrd kvantiteet selle tegemise juures, aga kvaliteet - kas teed midagi sellist, mis sulle tõeliselt korda läheb. Armastusega = täie tähelepanuga. Just siis, kui oled armastusega küürimas, saad aru, et koristades kööki, koristad sa sellega ka oma mõttemaailma, siis saab tõeline tõene enesekindlus oma värisevad kanajalad puhkusele saata ning kasvatada endale võimsad tiivad, mis kannavad sind fööniksina vana aja mureleekidest uutesse puhtust ja sära täis kõrgustesse.

Tõustes kõrgele, saab tugevaks mitte ainult su enesekindlus, aga terve su valgustunud olemus. Heatahtlikkus on meie valguskehade käivitaja, kas teadsid seda? Selleks, et olla puhas ja särav ja näha selgelt ja olla julge ja enesekindel, on tarvis olla pühendunud.

Pühendumine valgusele... see ongi kogu meisterlikkuse võti. Vaata tähelepanelikult! Ma ei ütle, et eira varje ja eita negatiivsust ning vanu hirmul põhinevaid käitumismustreid endas. Ma ütlen - pühendu valgusele. Las need varjud olla, las need mälestused kerkida alateadvusest pinnale, las ego väänleb ja vintskleb omaloodud puurivõrede vahel. Mida lähemal sa oled enda puhtale valgusolemusele, seda teravamaks ja tugevamaks muutuvad ka varjud. Ehk teisisõnu - kui sind külastavad väga tugevad emotsioonid, su unenäod on selgemad ja ärevamad kui kunagi varem, su mõtteid läbib kümmetuhat eri varjundit päevas, siis oled lähedal. Väga lähedal...

Kuniks oledki Üks.