Search

Saagu valgus!


Palvetagem üheskoos: aitäh, et me võime kogeda seda maailma ka harmoonilisena!

Praeguses ühiskonnas on kõige suurem komistuskivi teadmatus. Kui inimesed annaks endale täit aru, kes nad tegelikult on ja seega ei kardaks kaotada armastust teiste inimeste silmis, siis jääks ilmselt pooled rumalused ära.

Me oleme kõik võrdsed – igaüks oskab mingeid omi asju, aga teisi asju ei oska. Niimoodi saame teineteist täiendada. Häda algab aga siis kui need inimesed, kes tegelikult ei oska, hakkavad korraldama selles valdkonnas asju, millest neil tegelikult täit aimu pole, lootes, et nad saavad kuidagi hakkama.

Teadmatus on pimedus – info puudumine.

Valgus on minu keeles ja meeles teadmine, informatsioon, lubamine ja elujaatus.

Valgustumine ei tähenda minu keeles kuskil mäe otsas 30 aastat habeme maani kasvatamist ja siis kondiklibuna lõpuks naeratuse saavutamist, vaid see on praktiline, ratsionaalne otsus hakata kasutama oma aju. Aju koostöös kogu oma ülejäänud keha ja teiste olemitega siin reaalsuses. Aeg tõtt tunnistada ja selle kohaselt tegutseda.

Lahendus on see, et me hakkame rääkima tõtt – see tähendab, et kui me ei oska midagi, siis me a) tunnistame seda ja lubame teistel seda teha b) tunnistame seda ja palume õppimiseks abi neilt, kes oskavad c) jätame tegemata.

Muidugi see tões olemine oleks tegelikult ikkagi täielik revolutsioon – korraks meenutage, kui TOHUTU hulk toodangust ja inimjõust kulub iga päev sellele, et teisi inimesi KONTROLLIDA, et nad ei oleks petturid!

Lukud, kassad, turvakaamerad, relvad, sõjatööstus, iga päev kuluv puude arv, et trükkida pileteid, raha, reklaame, vanglad, riigiametnikud jne :) mõelge, missugune energia kulu!

Kui me julgeks olla ausad, siis ei oleks meil vaja muretseda selle pärast, kuidas keegi meid mõistab, sest siis näeme, et kõik, mida ütleb süda, ongi tõene ja saame ka leppida ju kokku kui meie tõed on erinevad, tahtmata teisi allutada enda süsteemidesse, mis siiani on põhinenud veendumusel, et teine ei tea, mida ta räägib.

Palju on tõusnud käraplära teemal, et kui keegi ei teeks enam midagi, mida teha ei taha, siis jääks pooled asjad tegemata. Eks see siis paistab, kuidas see tegelikult olema hakkab, aga kas seda siis ongi vaja?

Kui igaüks teeb täpselt neid asju, mida ta teha armastab, siis suure tõenäosusega kaob ka see lõputu stressamine selles halvas tähenduses.

Kristuse ajastu on läbi. Kristuse ajastu selles tähenduses, mida me inimkonnana oleme sellele külge riputanud. Kümme käsku on minevik!

Sinu ainuke ja tõene koht, kus ammutada, saab olema Su enda süda. Sealt tulevad Sinu soovitused ja juhendus, mis aitab Sul igal hetkel olla ühenduses Sinu tõe ja otsustega. Kui Sa oled ühenduses oma südamega, on ka lihtne hakata ette nägema oma tegude tagajärgi ja tulevikku.

Ja see ühenduses olemine ei ole mingi kauge paradiisisaar taevas, vaid see on olevik, sest Su füüsiline keha on arengus, Sa hakkad kasutama enam oma füüsilise keha varasalvest, nimega hormonaalsed muudatused evolutsiooni käigus – Sinu südame kohal on harknääre, mis toodab imenatuke hormonaalset vedelikku iga päev, mis määrab ära Su võime armastada ja armastust vastu võtta. Ja mul on uudis – Sa hakkad seda vedelikku saama oma kehasse rohkem. See omakorda mõjutab Su heaolutaset. Hüppeliselt. Revolutsiooniliselt. Täiesti teaduslikult tõestatavalt ja oma kehas tuntavalt. See areneb praegu kõigil inimestel. Sul on endal võimalik seda evolutsiooni kiirendada. Sinu Südamel on tohutu elektromagnetiline väli. Oma elektromagnetilise olemusega aga tõmbad ligi seda, mis oled. See on nii lihtne.

Tegelikult on kiireim viis mitte kunagi lasta sel taandareneda, lastel on harknääre väga suur. Kõik, kes teevad asju, mis neile meeldib, toimib see keskus suurepäraselt!

Kujutage ette ka perekondasid, kui suhted põhineksid aususel – täitsa võimalik, et kaoksid praeguses mõistes puuridena mõjuvad betoonmajad, kus on kohustuslik blondiin ja kaks last, armuke ja kuri ämm, asemele võiksid tulla perekondlikud rühmitused, kus lapsi kasvatataks ühiselt ja vanematel jääks aega tegeleda ka nende teemadega, mida nad siin kehastununa väljendada soovivad – teha muusikat, korraldada pidusid, koosviibimisi, õppida ühiselt uusi asju, luua ja puhata endale sobivas rütmis.

Kui me oleks oma suhetes tõesed, siis ma usun, et 99% halba pornotööstust muutuks lihtsalt naljakaks ajalooks, sest kellel on vaja minna halba hamburgerit sööma, kui kodus ootavad kolmekäigulised lõunad esmaklassilise teeninduse ja merevaatega palmisaarel? Jah, see võimalus valida jääb alati alles, aga mis juurde tekib – on valik olla kuninglikult hoolitsetud igal hetkel.

Ühiskond nagu see praegusel hetkel siit mätta otsast vaadates tundub, on määratult rikkalik oma võimaluste ja küllusliku valikuvõimalusega igas valdkonnas. Vaikselt ja samalisi on välja arenenedud sotsiaalvõrgustikud, kus inimesed saavad suhelda (enamus maades) täitsa piirideta. Loodud on infovahetuskanalid ja mis kõige olulisem – arusaam sellest, et alati on võimalik vabalt valida. Need kohad, kus ei ole võimalik vabalt valida, on määratud varem või hiljem muutumisele, sest inimese algses loomuses on soov olla rõõmus ja piiramatu.

Laste teemast veel – mu tutvusringkonnas on mitmeid peresid, kes on kõik TÄPSELT sama väljakutse ees – lastehoid. Nad kõik jumaldavad oma võsukesi, aga tahaks oma asju ka ajada. Ma arvan, et praegusel hetkel on maailmas tohutu hulk vanamemmesid, kes lihtsalt mineastaks suurest rõõmust kui nad saaks pisikeste lastega mängida ja on lugematu arv noori peresid, kus vanemad rühmavad tööd teha, lapsi hommikul lasteaeda surudes, kuhu nood hästi minna ei soovi. Lasteaiad on toredad ja kindlasti on mõnes neist ka ilusiad ja lapsi armastavaid inimesi tööl. Aga ka see võiks olla ju valik.

Ma näen oma visoonis noorte perede rühmitusi, kes tulevad kokku ja loovad ise teadava dünaamilise lastehoiu-süsteemi – näiteks ühel nädalavahetusel hoiavad ühe pere lapsed ja vanemad paari teise pere lapsi veel. Tehakse lõbusaid kunstiringe, näitemängu, loovust arendavaid päevakuid ja luuakse mängumaasid, kus ka suurtel inimestel on mugav lastega tegeleda.

Maailmas on loodud ka juba koole, kus lapsed ise otsustavad, mida nad õppida tahavad – ja kui lapsed midagi tahavad, siis nad õpivad VÄGA kiiresti. Õpivad täpselt samu asju, mida tavakoolis, aga kiiremas tempos ja sügavamalt pluss lisaks neid huvitavaid aineid. Lugege Anastassia raamatuid (Viktor Maigre sulest), seal neid juba kirjeldatakse. Ja mitte mingist kaugest tulevikust, vaid sellised koolid on juba olemas. Koolid, kus õpetajateks on lapsed, õpilasteks on lapsed, ja õppeedukus on üleloomulikult edukas! Laps ei ole ju mingi hälvik! Vaadake korraks, kellel teie seast on praegu sündinud lapsed, teil või teie tuttavail. Juba viiekuuselt on nad nii arukad ja asjalikud ja näevad kurja vaeva, et vanemate kapseldunud maailmaga kohaneda.

Me oleme laste teenistuses sõna otseses mõttes, nad ei ole meie orjad, keda me armulikult oma köögilaua ääres istuda lubame, vaid meie õpetajad, ja kalleimad külalised, kellelt on pal