Search

Kuidas olla sallivam?


dala1.jpeg

Kas tahaksid olla aktsepteeriv ja et tervis oleks parem ja et oleks mõnusam olla? Võibolla on aeg oma sallivuse termomeetrit veidi soojemale kraadile sättida?


Teadlased ütlevad meile, et osa meie ajust ei suuda vahet teha, kas me räägime endast või teistest. Ehk siis keha hakkab koheselt reageerima, kui oleme vihased või negatiivsed, stressi loomisel lihastesse ja närvisüsteemi. Olen sellele aastaid mõelnud ning tunnetanud, et tõesti on palju mõnusam elada, olles aktsepteerivam, kaovad pinged ja vastuolud, milledega võitlemine varasemalt tervist on rikkunud.

Vastuseis sellele, mis on, kaob, ja asemele tuleb loomise jõud. Loomulikult ei pea me heaks kiitma, mis meie sisetundega kooskõlas pole, ent meil on võimalik aidata olukorda muuta, jäädes seejuures heasoovlikult, emalikult või isalikult armastavaks. Seda ma nimetaksingi sallivuseks.


On inimesi, kellel käib valgustumine ehk puhas iseolemine, ühe raksuga, teistel läheb jälle kauem aega, näiteks nagu mina. Olen pidanud samm-sammult õppima ja mingid teemad selgeks saama ja ka siis läheb aega, et neid enda praktikasse võtta. Siinjuures aga tahaksin teiega jagada üht mõttekäiku, kuna mõni päev tagasi just küsiti mult sellel teemal nõu.


Ehk oled oma elus kogenud, et mõnikord on nii raske leida akstepteerimist enda ja teise silmis? Ja siis on keeruline ka teisi tunnistada, lubada kõigil olla nagu nad on? Ometigi tahtmine olla just sellisena vastu võetud, nagu me oleme, meile justkui sisse kodeeritud. Vaatame seda teemat algusest peale – võimalik, et kui olime väiksed imikud, siis täideti meie soovid pea koheselt. Kui nutsime, võeti meid sülle, anti süüa, hoiti kaisus ja lohutati. Valju häälega enda rahulolematusest märku andmine tõi kaasa tähelepanu saamise ja meie vajaduste rahuldamise, kel oli sõbralikum lapsepõlv. Mida aeg aga edasi, seda vähem nurisemine endaga positiivseid tulemusi kaasa on toonud. Peagi hakatakse lapsele ütlema, et ära nuta, mis sa virised iga tühja asja pärast, proovi ikka juba suurena käituda jne. Seda ei saa ka vanematele pahaks panna, sest ka nende vanemad käitusid nendega niimoodi, see on päritud käitumismuster, mida on peetud normaalseks.


See loob juba eos, meie alateadvuses, konflikti tunde, et meid ei sallita enam, armastust ehk tähelepanu antakse vähem ja hea, kui üldse.


Lapsel tekib tunne, et ta tahaks vanematele peegeldada kuivõrd tobe maailm see on, hakatakse ise ka tujutsema, ei tehta teiste inimeste tujudest enam välja, paugutatakse uksi, algab vihkamine, sest sisemine laps on omal ajal jäänud tähelepanuta. Siis aga laps unustab, et ta üldse vanemaid peegeldama hakkas ja sellest saavad käitumisharjumused, mis võivad jääda terveks eluks.


Armastuse puudus on tekitanud tunde, et mind ei sallita ja siis ei salli ka mina teisi, sest nagunii ma ei saa, mida tahan.


On suur kunst õppida pakkuma enesele tähelepanu ja armastust, mis kunagi puudu on jäänud.


Leplikkust ja tolerantsust ei õhuta ka paljud koolisüsteemid ja meedia. Kriitika ja hindamine saab elu osaks juba varajasest peale. Laps õpib nägema muudkui viga ja valesti tegemist, see ei ole alguses lihtne vastu võtta. Aga aastatepikkune töö hakkab peagi vilja kandma ning inimesest saab hirmunud ja varju pugeda sooviv inimpelglik hiireke või siis mässsav ja vastuoluline võitleja, kes kogu maailma toimimise vastu hakkab.


Sisemine vastuhakk ja põlgus on korralik pähkel, ka vanadele hingedele siin maa peal. Õnneks ei ole see loo lõpp. Sisemine tung armastust kogeda paneb meid proovima uusi variante, lootma, looma ja ehitama.


Kuna inimkond on lihtsalt hetkel sellises faasis, kus meie alg-kodeering lapsepõlves on olnud nigel ja pannud tähelepanu pöörama tegelikult hirmule, mitte armastusele, siis on praegune indigopõlvkond, kes on just täiskasvanueas, agaralt asunud seniseid süsteeme muutma, luuakse uuendusi, innovatsioon kõigil elualadel loob uued käitumismustrid. Koolisüsteeme uuendadatkse, kogu suhtumine läheb pigem meeldimise põhiseks, naturaalse edu mudel on peagi loomulik ellusuhtumine. Ehk siis igaühele antakse võimalused vastavalt tema soovidele, selle asemel, et kõiki ühesuguseks kuubikuks kokku suruda.


Kuna meile on väga suur osa ajast pähe tambitud, et teised teavad minu asju paremini kui ma ise ja nagunii teen palju vigu, siis tuli mul ühel hetkel endale ise öelda, et nüüd on asjad nii, et ma olen nagu ma olen ja see on niiviisi okei. On ka okei eksida või unustada, sama okei on ka endale andestada ja tuua halastust. See on andnud mulle suurema võime olla ka teiste suhtes sallivam, kes on samuti arenemises ja õppimises nagu ma isegi.


Olen märganud, et inimesed, kes on võtnud ette enesevaatluse, uurinud sügavamaid tagamaid iseenda tegeliku olemuse kohta, läbi meditatsiooni ja mitmete enesearengu praktikate, õppinud reiki ehk armastuse energia tervendava voo kasutamist, avastavad äkitselt, et tegelikult see elu on otsast lõpuni mäng. Lihtsalt mingil hetkel oleme me endale öelnud, et see on "päris elu". Aga kuhu tõmmata see piir liivakastis mängimise ja täiskasvanuna oma elu elamise vahele? Võibolla see koht, kus tuleb reaalselt endale otsa vaadata ja küsida, kuidas jõuab järgmisena lauale toit ja kuidas selles kliimavööndis ellu jääda.


Näen palju kõrvalt, kuidas vaesemate inimeste põlgus rikaste vastu hakkab hajuma, kui avastatakse, et tegelikult käib rikkus ja küllus uues ajas läbi selle, kui palju armastust keegi oma töösse pühendab. Inimene, kes teeb oma tööd armastusega, on suure tõenäosusega ka väga osav, kuna talle meeldib see, mida ta teeb ning seega ta teeb seda hoolikalt, teab selle kohta palju ning oskab erinevates situatsioonides meisterlikult käituda. Väga paljud suured meistrid ja inimkonnale palju rõõmu toonud hinged on pärit väga raskete tingimustega lapsepõlvest, aga neil on üks ühine joon – nad on võtnud nõuks teha seda, mida nad armastavad. Järjepidevalt, kaljukindlalt ja vaatamata kõigile takistustele, mida nad kogeda on võinud, ka seejärel väga edukalt.


Sallivuse tee on enese armastamise tee, see on julgus seada enda sisemine voog ja armastusest täidetud otsus esikohale, teiste kuulamise asemel.


Olen oma elus mitmeid kordi proovinud olla keegi, kes ma arvasin, et peaksin olema – sekretär, müüja, lapsehoidja kuni reklaamiagentuuri kunstnikuni välja. See aga ei olnud kooskõlas minu enda sisetundega, sundisin neid asju tegema, siis pidin ühel hetkel ikka ümber häälestuma, uuele rajale asuma, mis päriselt meeldis. Asudes tegema asju, mis mulle päriselt meeldivad, on tunduvalt vähenenud vajadus teisi kritiseerida, on tulnud suurem tolerantsus. Suures osas seepärast, et olen nii hõivatud enda elu elamisega, et pole aega teiste tegemistele näpuga näidata, teisalt jällegi olen aastatepikkuse enesevaatluse tulemusel avastanud, kui võrd ebavajalik on kellegi hukka mõistmine. Kui me teisi inimesi südamepõhjani mõistaksime, siis tunneksime neile hoopiski sügavalt kaasa, prooviksime neid aidata, või siis vähemalt hoiduksime enda vigastamisest negatiivsete mõtetega, nende vähemaks tampimise asemel.


Aga kogu selle loo juures on olnud tore see, et ma olen väga palju õppinud. Ja üks olulisemaid asju, millest aru olen saanud, on jagada enda kogemusi ka teistega, sest äkki, võibolla, kui väga hästi läheb, õpivad targad ka teiste vigadest. Seepärast olengi avastanud, kuivõrd oluline on jagada seda, mis tuleb otse südamest, seda, mis on minu silmis oluline ja tähtis – kui jagan südamest, tunnevad ka teised selle enda südames ära.


Sallivuse tee on olnud tee iseenda armastamiseni, julgus endale pakkuda parimat ja seega olla ka parimas vormis, et ka teistele parimat pakkuda. Kaastunne ja halastus ja oskus oma tähelepanu ja keskendumine tuua väestavale ja rõõmu toovale aga väga mõnus viis, kuidas tagasi pärisolekusse jõuda.