Search

Kaastunne kui terviklikkuse tööriiist

Kaastunne – osavõtlik suhtumine teistesse, soovides neid näha terviklikkuses

58177_563046877061048_1940799020_n.jpg

Kes siis vajab kaastunnet?

Ja mida see üldse tähendab? Kaasa tundmine. On see tõesti lihtsalt haletsus või käega löömine, on see teiste inimeste muredele kaasa noogutamine või ütlemine, et kõik saab korda? Või on see veel midagi sügavamat?

Palju meie ühiskonnas on sellist, mida vaadates võivad marsi elanikel silmad peas veel suuremaks minna kui alustassid. Kui neil oleksid silmad. Ja nad teaksid, mis on alustassid. Ja kui nad meid jälgiksid. Aga tegelikkuses on nii, et iga see kogemus, mida inimesed peavad põlastusväärseks või inetuks või ebamoraalseks või alatuks, väärib kuhjadega just seda sama – kaasa tundmist. Igasugune sõda koledusega loob sõda. Millegi vastu võitlemine süvendab seda, millest vabaneda proovitakse. Ainus tõeline ravim on armastus ja kui sellest ei piisa, tuleb tõsta doosi.

Mitte keegi ei sünni siia planeedile, et teadlikult ja kuhjade viisi hakata haiget tegema või eksima või olema teiste jaoks kannatus. Need kogemused sünnivad teadmatusest. Ja teadmatus sünnib sellest, et puudub teadmine ehk armastus. Kui sa tead näiteks, kuidas valmistada maitsvat toitu, siis sa teedki seda maitsvaks ja ilusaks ja kergesti seeditavaks. Kui inimesed aga ei teadvusta, kuidas midagi teha, et see oleks parim kõigile, siis võivad tekkida teadmatusest tekkinud probleemid. Sel kohal aga saamatuse või rumaluse peale vihastades ja selga keerates ei õpeta me mitte kedagi. Tõe väljendamine kõikides meie suhetes on olulisem kui kunagi varem, sest selle tegemisel või tegemata jätmisel on kiired ja sügavad tagajärjed kogu inimkonna jaoks.

Ebaküpses ühiskonnas on normaalne, et ebaüpsete poolt vihkamine sünnitab teistes ebaküpsetes vihkamist. Vaid küpsed ja sisemiselt tasakaalus hinged suudavad siinjuures leida kaastunde enda südamest. Need oleme meie, kes teavad, et vaenu ring on igavene, kui keegi ei näita üles halastust ja mõistmist. Kas oleme valmis astuma järgmise sammu oma hinge edasiarenemise teel?

Kas oleme valmis kasvama välja lapselikust jonnist? Laps läheks ja virutaks tagasi kui talle on liivakook jala peale kukkunud. Sügavalt tark hing teaks, et kellelegi valu tegemine või näpuga näitamine nitab vaid tema enda lapsikust.

Parim viis ära tunda, mis see kaastunne on, on kogedes ootamatult suurt armastust, halastust, sealt, kust oleks võinud kogeda karistust. Näiteks siis, kui olen omast arust millegagi eksinud, siis selle asemel, et keegi vihastaks selle peale, näitab ta üles rahulikku suhtumist ja kuulata soovimist. See on kõige suurem õpetus. Aga lapsena, kui meid on pandud nurka, karistatud emotsionaalselt või füüsiliselt, võivad olla tekkinud mustrid, kus laps suureks kasvades hakkab ka endaga inetult käituma. Mis on loomulikult täiesti joondusest väljas armastuse energiaga ja tekivad veelgi suuremad jamad.

Ehk siis tervenemine algab sellest, et mul on tarvis ise ära tunda, kus ma endaga vastikult käitun, räägin või koledasti mõtlen. Näiteks öeldes endale – ma tegin vea ja see on täiesti andestamatu, on väga karm karistus ja sellega sean ise ennast puuri, kust saab mind välja aidata mõni ime. Näiteks selle näol, et minu juurde tuleb inimene seansile, kes peegeldusena räägib sarnast lugu iseenda kohta. Kuna teistes inimestes on mul olnud lihtsam jumalikkust ära tunda, siis ma saan kohe aru, et jumalikkuse kehastus maa peal ei peaks mitte iialgi ennast süüdistama. Sel hetkel saan seda talle mõista anda ning ka minus laheneb see teema. Neil hetkedel olen väga sügavalt mõistnud, et mul on tarvis olla ka enda suhtes kaastundlik.

Selliseid kogemusi on olnud ka teistpidi. Kui minul on mingi mure ja lähen enda nõustaja juurde, siis tuleb välja, et ta on sama teemaga maadelnud. Aidates lahendada probleeme teistel, lahendame need ka enda jaoks.

Siit on tekkinud mul ka küsimus – kas mina olen vajanud neid õppetunde enne kliendi tulekut, et ma tunneksin tema mustrid ära ja oskaksin teda aidata? Või on sellel inimesel hoopiski need õppetunnid, et tema saaks ja tulla ja mind aidata? Või oleme me hingetasandil kokku leppinud, et need õppetunnid võtame ja siis läbi kaastunde sageduse võimendamise aitaksime tervet planeeti? Kes vajab kaastunnet siin? Või lihtsalt suhtuda huumoriga, et vaat, kus vaim alles vigurdab läbi meie? Tunda kaastunnet terve universumi korralduse suhtes – vaat see on alles kõrgelennuline idee!

Nüüd on aga küsimus, et kaua see trall kestab nii? Miks me ei võiks kohe paugust valgustuda ja leida, et kõik on superhästi, panna kõigile energiatöö õpikutele ja self-help raamatutele tule otsa, ja seal ümber suure vägeva peo teha? Võib olla see aeg tuleb, aga hetkel tuleb varuda veel paar pangetäit toda va kaastunde-püha-eliksiiri oma südamesse ja seda valada iga närbuma hakkava lillekese peale. Minu õpetaja Peggy on ka öelnud, et kui kohe kõik ära valgustuks, jääks me poolest naljast ilma. Võimalik, et see on nii.. Mina muidugi eelistaks seda ilma kannatlikkuse tuleproovita varianti vahetevahel.

Oleme ju elust elusse igasugu asju kokku keeranud, korraldanud, päid raiunud ja pühamehi mänginud, kloostris väikseid poisse taga ajades. Pardon, kui kellelegi see mõte ei meeldi, aga ma usun sügavalt, et elu sügavam tähendus on mäng ja praeguse mängu alapealkiri on TÕE VÄLJA TOOMINE. Tõde saab aga julgelt päikse poole sirguda, kui meis on JULGUS tunnistada asju nagu need on olnud, neid armastusega AKTSEPTEERIDA. Tunnistada, et oleme läbi terve oma eksistentsi muudkui tahtnud ja tahtnud igasugu asju kogeda ja sellele vastavalt ka tegutsenud.

Ma usun, et kogu meie planeet vajab praegusel ajal kaastunnet, kui kunagi varem. On öeldud, et Kristus tuligi siia seda meile õpetama. Iga kord, kui kirikus käin, ja seda risti löödud mehe skulptuuri kohanud maailma eri paigus, siis ma näen selle kõige sügavust, mis on toimunud. Kaastunnet ei vaja mitte vaid see, et me oleme inimestena pimedal tsivilisatsiooniajal ebainimlikult käitunud, vaid ka see, et praegusel ajal meil pole julgust seda risti sealt seina pealt alla võtta ning asuda ülistama inimlikke omadusi, milleks on üksteise julgustamine hirmutamise asemel, inimkonna teenimine raha teenimise asemel, ära kuulamine hukkamõistu asemel, tõe tunnistamine meelemürkide tarvitamise asemel, rahunemine võitlemise asemel jne.

Kryon ütleb, et kaastunne on üks kõrgemaid sagedusi üldse, mida saame maakerale kinkida. Ja seepärast on paljud hinged valinud kannatusterohke teekonna või lõpu siin planeedil. Et need hinged, kel käed-jalad küljes, võiksid kaastunnet praktiseerida ja ära õppida armastuse kiirgamise viha asemel, palvetamise ja alistumise süüdistamise ja võitluse asemel. Ilus mõte. Iseasi, kui kerge seda ideed on mõnele leinavale emale südamesse suunata või kassipoja kaotanud tütrekesele. Annaks jumal meile aru. Päriselt ka. Igas mõttes.

Kogu armastuses selle planeedi suhtes, ma pöördun siinjuures otse Jumala poole, kust me kõik tuleme, selle hingekodu poole, kust me pärineme ja kõikide vaimsete teejuhtide poole, kes meid siia planeedile õppeklassidesse saadavad.

Palume uusi lepinguid. Mina, Stella, palun otseselt uut lepingut.

(Ka Sina võid seda teha, kui soovid)

Ma palun elu sellises reaalsuses, kus me oleme juba tunnistanud, et me juba oleme kaastundlikud ja armastavad. Ma palun sellise elu kogemust, kus me valime nüüd ja alati vastuseisu asemel armastuse ja teadlikkuse. Ma palun sellist elukogemust, kus me inimestena hoiame seda planeeti ning kogeme õnnistust ja õndsust kui igapäevast käivitajat. Oleme üksteisega suheldes inimlikud selle kõige üllamas võtmes. Aitäh!

Inimeste ära kuulamine on segadusest tekkinud sõja lahendamise esimene samm, puhas kommunikatsioon. Sealt edasi võib tuleneda mõistmine, andestus. Kaastunne on juba kõrgem pilotaaž, ma tean, aga see ei tähenda, et me ei võiks kohe ja kollektiivselt sellesse kogemusse minna. Palun meile kiiret taipamist, armas inimkonnapere. Olgu ärkamine kerge, helge ja voogu jõudmine lihtsam kui kunagi varem, selles püsimine selge ja jumalik juhatus alati lihtsalt mõistetav.

Õnn on ka tegelikult selles, et mida suurem osa inimkonnast on ärganud, seda lihtsam on uutel põlvkondadel jääda väänamata vanasse teesklusmustrisse ning annaks jumal meile kiirelt uusi noori õpetajaid, kes julgelt ja kõva häälega väljendaks oma tõde selle kohta, mis on paradiis maa peal. Olgem siis avatud noortele ja nende tarkusele. Austada vanemaid, ehk suhtuda nende piirangutest pulbitsevasse maailmapilti hinnanguteta, ajada tugevalt oma juured maasse ja tunnistada enda südame juhatust kõrgeimaks – olgu see meie kõigi enda sisemine äratundmine, mis ja mil määral julgeme.