Search

Tagasi loomulikkusesse

Soovide täitumise puu / Stella Shakti

Loodusnähtuste seas võime näha väga erinevaid väljendusi nagu vihmasadu, päiksepaiste, hommikune kaste, voolavad ojakesed, üle ääre ajavad tiigid, kasvavad lilled, kuivanud lilled, lendavad luiged, magavad karud ja ummisjalu kihutavad pantrid. Olles looduses ja loomulikkuses on kogemus, et kõik on täpselt nii nagu olema peab. Kui just see panter pole, lõuad laiali ja väga vihaselt meie poole kimamas, siis me võiksime ju ometigi rõõmustada selle kõige üle, mis meid ümbritseb. Huvitav küll, kuskohast inimene on võtnud arvamuse, et asjad peaks olema kuidagi teisiti kui need on. On ju tavaline, et kui vihma sajab, siis leidub ikka kuskil keegi, kellele see ei meeldi, ja kui päike paistab, siis on kellelgi liiga palav ja kui loomad on põllul kartuleid nosimas käinud, siis on miskit jälle nuriseda. Ometigi oleme ju meie, inimesed, siin loodusel külas ja mitte vastupidi. Jalutades metsas oleme sipelgate, jäneste, põtrade ja lillepuhmaste külalised, jagame nendega seda maailma. Oskus elada loodusega harmoonias, on saanud ühtede hulgas populaarsemaks, teiste hulgas jällegi tuntud kui lillelaste ja vaeste hipide viis elamiseks. Kes aga on tunda saanud tõelist rahu näiteks päikseloojangut vaadates mere ääres või kogedes miilideviisi värsket karget õhku mägedes, teab, et see on varandus, mida ei saa tekitada ühegi miljoni või miljardi abiga, see on looduse ja loomulikkuse kingitus neile, kes on võtnud aega karussellilt korraks kõrvale astuda. Ma armastan heinamaal või männimetsa pehmel samblal pikutamas käia, et oma patareisid laadida. Ja ma tean, et elades New Yorgis või Tallinna südalinnas on see kogemus nii lihtne ununema, sest tundub, et teha on ju nii palju. Olgu. Ma nõustun. Kõike korraga jah ei saa, aga saab enda tegemisi tasakaalustada. Valida aegu tegutsemiseks, aga varuda ka aega ja vahendeid, et aegajalt end laadimas käia, seda saab ikka planeerida ja enda jaoks korraldada, kel vähegi tervis iseseisvalt liikumist lubab. Mulle meeldivad need inimeste mängud. Energiad, millega me igapäevaselt tegeleme, lähevad üha jõulisemaks. Kättesaadavad on peaaegu kõik teadmised, oskused ja kogemused, mida inimene eales siin maamunal on osanud viimaste aastatuhandete jooksul. Iga põlvkond mõtestab neid oskusi lahti isemoodi ja igal inimesel on midagi erakordset ja ainulaadset ka teistega jagada. Küll aga selle jõulise saavutamise vahele tahaks meelde tuletada harmoonia ja lahkuse vajalikkust. Kõik ei ole oma arenemises nii kaugel kui teised. Ühed oskavad hästi kvantfüüsikat, teised teavad palju toortoitumisest, kolmandate jaoks on oluline see, et meie kiisudkutsud oleksid alati toidetud ja hooldatud. Elu kihutab tohutu hooga iga päev meist läbi. Mida me selle aja ja energiaga ette võtame, on puhtalt meie endi valikute küsimus, kes vähegi teadlikud on. Kes toimetab automaatrežiimil, neid ootab ärkamine veel ees. On see siis selles elus või mõnes teises, ka see on puhas Vaimu mäng läbi meie. Et seda teekonda enda ja teiste jaoks sujuvamaks muuta, tahaksin jagada teiega paari oma sisekaemust selle kohta, mida võiks teadlik inimene oma elus mõista, millele tähelepanu pöörata, et see reaalsuse nihe, mida me kollektiivselt läbimas oleme, saaks olla veelgi sujuvam.



Sallivus ja halastus


Me võime olla ise targad nagu entsüklopeediad ja lugeda ja jagada tonnideviisi väidetavalt Buddha jagatud tarkusesõnu, aga kui me ise ei ole sallivad teiste uskumustesüsteemide suhtes, siis me toodame pidevalt juurde reostust nimegavastuseis. Olgu, see reostus ei kajastu ehk kilekottidena vaalade kõhus, aga see võib mõjutada meie ühisvälja energeetiliselt. Ühes käes piibel ja teises käes mõõk, et teisiti uskujate päid maha raiuda, seda oleme sajandeid inimestena kogeda saanud. Ehk nüüd on aeg otsustada: mina usun seda, mida mina soovin ja teised võivad uskuda seda, mida nemad soovivad.


Isiklikult minu jaoks on see olnud väga raske õppetund, vaadates, mida nii mõnedki vaimsed õpetajad või teadvuse arengu abistajad räägivad. Mustatakse teisi õpetajaid, teisi tegelasi, kes teisiti mõtlevad, hirmutatakse, arvates, et see tõstab nende endi reputatsiooni kellegi silmis, see on olnud suur viha, hirm, mida on külvatud. Igasugune eraldatuse loomine on teadmatusest tulenev. Ma ise tunnen, et ainuke viis on panna ise mõõk maha, lõpetada igasugune vastuseis ja vaidlemine nendega, kes ei näe ja ei mõista, et see on kõik suur Vaimu õppetund. Igaühe teekond on püha ja iga inimese võime armastus valida võitlemise asemel, suur kollektiivne halastuse õppetund.


Ma olen soovinud minna ja öelda inimestele, et lõpetage palun teiste hirmutamine. Aga nagu mu üks tark kolleeg teadvusearengus kunagi ütles – pole mõtet minna tellisega vaidlema seina sees. Tõesti – ma näen, et see ei viiks kuhugi, peale konfliktide eneses ja teistes.


Minu lugu seisneb selles, et ma ei soovi konflikte, soovin harmooniat. Mitte aktsepteerimine on eitus ja iga eitus alustab draamat. Seega jõudsin järeldusele, et mul on vaja valida sallivus ja halastus. Enda ja teiste suhtes. Ma olen kogenud, mida tähendab draamat ja vastuseisu luua. See toob valu ja kannatamise kogemuse. Ma näen ka, millise tervenemise võib endaga kaasa tuua leppimine ja austamine, hinnangutest lahti laskmine. Ma näen, et ju siis on neil hingedel seda kogemust vaja olnud, ma usun, et hingetasandil me saame just seda kogeda, mida oleme tahtnud. Seega saavad ka need õpilased oma õpetajalt hirmutamise ja hirmulolemise õppetunni, kes seda on tahtnud.


Eckart Tolle räägib palju sellest, mida tema nimetab valukehaks. Valukeha tahab toituda draamast, inimene on harjunud ennast samastama selle draamakehaga ja muudkui toitub sellest läbi valu-uudiste, valusate mõtete mõtlemise ja valu kogemuste jagamise.Mis võiks olla lahenduseks? Kui oled ühest mängust tüdinenud, siis valida uus mäng. Mäletad ju küll, lapsena oli see lihtne ja loogiline.Mulle meeldib taotlus: ma valin uue reaalsuse loomise.Jasmuheen on öelnud kunagi nõnda: Tühistage kõik need jutud ja lood, kus väidetakse, et oled piiratud ja väike olend, Sa oled igavik, armastus ja lõpmatus.Milline võiks olla mu uus reaalsus? Milliseid asju ma ette võtan? Milliseid inimesi ja olukordi ma läbi enda toetada soovin?


Ma valin olla õnnelik puhta looduse ja armastavate mõtete eest.

Ma valin olla tänulik kogu külluse ja rõõmu eest, mis mu elus on.

Ma valin olla tänulik iga päeva eest ja uute teadvusetasandite avardumise eest läbi enese.

Loomulikkus

Ole Sina ise! Niiviisi öeldakse, kui tahetakse, et teine inimene oleks õnnelik ja särav. Aga kuidas me ise enda minaiset tunnetame, seda on ju terve lehvikutäis värvitoone. Minaise on üks huvitav tegelane, tal on tuhatmiljon nägu. Millist minaiset me toetame ja tugevdame? On see minaise, kes on väsinud ja õnnetu ja tahaks pugeda teki alla peitu? On see minaise, kes läheks ja virutaks rusikaga vastu lauda ja teataks, et see elu on juba ära tüüdanud? Või see minaise, kes lihtsalt tunnetab, et on elunäidendi tegelane ja teab, et temas on kõik peidus, kogu maailma rõõm ja kogu maailma tarkus ja kogu maailma valu ja kogu maailma selgus ja kogu maailma julgus.


Võtta maskid maha, on minu arvates see, et ma ise enda ees olen aus. Olen aus selles suhtes, mida ma tunnen. Öelda endale JAH, tähendab olla kaine igas mõttes. Mitte püüda nautida asju, mis mulle tegelikult ei meeldi. Isegi kui kõigile maailma inimestele meeldivad põnevusfilmid, aga kui minu arvates on need ikkagi liiga vägivaldsed, siis ma ei sunni end neid vaatama. Isegi kui mu terve perekond sööb jõuludeks kana, aga ma tunnen, et see pole minu toit, mis mu kehale meeldiks, siis ma lihtsalt ei söö seda. Isegi kui terve linnatäis rahvast kihutab jaanipäevale õlut jooma, aga ma tean, et mulle alkohol ei meeldi parasjagu, siis ma kaevan välja oma julguse ja ei lähe selle vooga kaasa.Igasugused sõltuvused saavad alguse sellest, et surutakse alla oma tõelisi tundeid ja püütakse ennast paigutada kohta, mis ei meeldi. Näiteks kui peab palju igavaid asju tegema, siis vabandatakse ennast vahepeal välja suitsupausiga. Või kui sugulaste juures on ebamugav ja ebameeldiv, siis juuakse pudel veini. Või kui mõni mõte ei meeldi enda peas, siis pannakse mängima mõni seriaal. Selline iseenda eest põgenemine on pigem tavaline kui ebatavaline ja selle mustri läbihammustamine on üsna suur ettevõtmine, sest kõik ju teevad nii. Päris kõik ei tee kaa, aga nende teiste kohta meil teave puudub, kes just pole kuskil pärismaalaste juures käinud elamas, et teada, mis tähendab loodusega harmoonias olemine.Huvitavaks teeb see, et me õpime need mustrid selgeks juba varajasest lapsepõlvest. Tegi ema nii, etgi vanaema nii, ja kuskohast ma peaks üldse selle peale tulema, et teisiti saab ka, onju?Kui lapsevanemad lähevad lapse juurest ära kui laps halvasti käitub, siis hakkavad lapsed ka suureks saades enda eest põgenema, kui midagi "valesti" on. Õppida endaga olema, oma sisemist last kaisutama ja kallistama, seda võib aga ka suurena praktiseerima hakata. Just nimelt hingelt ja südamelt suureks kasvama. Mitte ootama, et näe, mul oli nii ja niisugune lapsepõlv. Ohvrirollist välja kasvada. On ülivõimas taibata, et vaatamata kunagistele olukordadele oskame me nüüd enda eest parmal moel hoolitseda!


Ära karju, ära tantsi, ära lärma, ära tee kellelegi tüli, ela kuidagi vaikselt ja tagasihoidlikult ära, nii et teisi ei segaks. Sellise õpetusega aga hoiame enda arengut ja enda revolutsiooni enese arengus tagasi.


Ma usun, et lahendus on see, et me algatuseks võtaks aega iseendale. Olla iseendaga vaikuses iga päev/nädal teatav aeg, hakkavad need mustrid meile endid näitama ja kui me enda selgeksõpitud refleksid ära tunneme, siis edasi tuleb juba teadlikkuse koht, kus ma ise saan aru, et ahhaaa! niiviisi olen senini mõelnud!Igal olukorral on lahendus. Raskuse vastand on nauding.


Põgenemise asemel valin nüüdsest vabanemise vanast ja uute toetavate harjumuste sissejuurutamise.Väga hea viis selleks on olnud minu jaoks päeviku pidamine ja asjade selgeks rääkimine ise enda sees.teha asju, mille tegemist naudin, nii et aeg ja ruum ununeb.Iga kogemus vajab juurutamist ja harjumist. On oluline tähele panna, mis kohtades ma püüan olla viisakas (ehk lähen oma loomulikkuse vastu) ja kuskohas ma muutun hinnanguliseks (ehk püüan mingit enda loomuomadust endas peita).Ma usun, et viisakuse asemel võib valida aususe (olles seejuures armastav ja sõbralik).